Urmas Paet: Trumpi valitsuse julgeolekupoliitilised tõehetked

Lähemate päevade rahvusvahelise elu põhiküsimused, mis ka meid siin Eestis puudutavad, on need, kas USA president Trump läheb NATO tippkohtumisel oma seniste põhiliste liitlastega veelgi enam tülli, ning mis on see, mida Trump saab eduloona näidata Vene presidendi Putiniga kohtumise järel. Eduloona ta seda kohtumist kindlasti välja paista lasta tahab, kirjutab europarlamendi liige, kunagine Eesti välisminister Urmas Paet.

Kontekst ja eellugu on aga mõlema kohtumise osas mitte just liigset ettearvatavust tekitavad. Fooni loob praegune turbulents USA presidendi suhetes liitlastega. Mäletatavasti rikkus Trump hiljutisel G7 kohtumisel Kanadas suhteid pea kõigi liitlastega. Olles Kanadast teel Singapuri kohtumisele Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-uniga võttis Trump tagasi allkirja G7 kohtumise kokkuleppelt, ähvardas partnereid uute tollitariifidega ning kirjeldas oma tviidis G7 kohtumise korraldajat Kanada peaministrit Trudeaud kui nõrka ja ebaausat.

Samas iseloomustas Trump pärast Singapuri kohtumist Põhja-Korea liidrit Kimi kui andekat, väga tarka ja väga head läbirääkijat, kes tahab teha õiget asja. Ka lisas Trump, et Kimiga oli tal hea keemia. Arutamata küsimust Lõuna-Koreaga teatas Trump, et USA lõpetab ühised sõjalised õppused Lõuna-Koreaga, sest need on kallid, provokatiivsed ja kohatud.

Ka kehtestas Trump hiljuti Euroopa Liidust ja Kanadast imporditavale terasele ja alumiiniumile kõrgemad tariifid. Samas kutsus Trump üles Venemaad taas G7sse ehk siis G8sse kaasama. Mäletatavasti jäeti Venemaa G8st kõrvale 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja tungis Ukraina idaossa. Viimastel nädalatel on Trump korduvalt kritiseerinud ka Euroopa Liitu, et EL elab USA arvel ja et EL on sama halb kui Hiina, ainult väiksem.

See on siis taust, mis eelneb NATO tippkohtumisele ja seejärel Helsingis toimuvale USA-Vene tippkohtumisele. Trump on jõudnud värskelt korrata, et NATO on USAle liiga kulukas ning kirjutas mõni nädal tagasi mitmele NATO riigijuhile kirja, kus kutsus üles kaitsekulutusi suurendama. Ka hoiatas ta, et Ameerika kodanikele on järjest keerulisem põhjendada, miks osa NATO riike ei panusta julgeolekusse piisavalt. Oma hiljutises kõnes toetajatele ütles Trump, et USA panus NATOsse aitab palju rohkem teisi NATO riike kui USAd.

USA osakaal NATO kaitsekuludest on kaks kolmandikku ning Trumpi korduvad väljaütlemised räägivad selget keelt, et ta pole sellise proportsiooniga rahul. Iseasi, kas ja mis sellest tuleneb.

Tuleneda võib risk, et nii nagu viimasel ajal kaubandussuhetes, võib Trump ka julgeolekuvaldkonnas otsustada, et eelistab diile reeglitele ehk raha loeb. See tähendaks, et tegevusele NATO raames eelistab ta ennekõike ajada asja kahepoolselt nende riikidega, kes näivad talle poliitiliselt lähedasemad ja/või on valmis rohkem maksma. Nii tekitas näiteks küsimusi teade, et Trump palus uurida võimalusi USA vägede vähendamiseks Saksamaal, samas kui Poola on pakkunud USAle välja, et USA looks Poolasse alalise sõjalise baasi, mille eest on Poola valmis ka maksma.

Eelnevat arvestades peab NATO tippkohtumine andma sõnumeid, mis laseks Trumpil soovi korral ka oma tegevust NATO liinis eduloona näidata.

Kõige olulisem näib siin praegu liikmesriikide rahaline panustamine. Tuleb selgelt näidata, et järjest rohkem NATO liikmesriike on liikumas kaitsekulude 2%lise eesmärgi suunas ning kõik NATO liikmesriigid kulutavad hiljemalt 2024. aastaks kaitsele vähemalt 2% SKPst.

Ka on Trump kurtnud varem, et NATO ei tee piisavalt võitluses terrorismiga. Nüüd on NATO ühinenud ISISe vastase rahvusvahelise koalitsiooniga ning seegi peaks olema selge sõnum.

Täismõõduline USA-Vene kohtumine

NATO tippkohtumisele järgneb aga mõnepäevase vahega esimene täismõõduline Trumpi ja Putini kohtumine. Seni on neil olnud vaid üks lühike kahepoolne kohtumine G20 kokkusaamise raames Hamburgis aasta tagasi.

Omaette teema on USA ja Vene presidendi kohtumise ajastatus, sest kui NATO tippkohtumine peaks viimaseid arenguid arvestades siiski toimuma keskpärases õhkkonnas ning sellele järgneb võimalik Trumpi ja Putini teineteise leidmine, siis lääneriikide ühtsus sellest muidugi tuge ei saa.

Trump on isiklikult Putinit väga harva kritiseerinud. Samas kui Trumpi administratsioon on võtnud Venemaa osas karmi hoiaku, näiteks tugevdas USA eelmisel aastal oluliselt Venemaa-vastaseid sanktsioone.

Vaadates aga Trumpi seniseid kohtumisi mittedemokraatlike riikide juhtidega, siis on talle oluline näidata kohtumist Venemaa presidendiga edukana. Sama oli see alles Singapuris kohtumisel Põhja-Korea diktaatoriga, kus oli oluline näidata, et saavutati kokkulepe milleski, mis Trumpi eelkäijatel ei õnnestunud. Niisamuti võib see olla ka kohtumisel Venemaaga ehk tuleb näidata, et mingis asjas on koostöö võimalik ja jää on hakanud suhetes liikuma. Kui Putin märtsis uueks ametiajaks presidendiametisse kinnitati, siis tviitis Trump, et Venemaa saab aidata lahendada Põhja-Korea, Süüria, Ukraina, ISISe ja Iraaniga seotud probleeme.

Seega on Trump Putiniga kohtumise põhiteemad välja pakkunud. Meid huvitab otseselt muidugi Ukraina temaatika. Nii võib Putin näiteks väljendada tuge mõttele ÜRO rahuvalvajate saatmisest Ukraina idaossa ning omakorda küsida USA presidendi aktsepti Krimmi liitmisele Venemaaga. Ka sellel oleks kontekst. Nimelt ütles Trump äsja G7 liidritele, et Krimm kuulubki Venemaale, sest kõik sealsed elanikud räägivad vene keelt. Samuti võib Putin Trumpi meelestatust arvestades soovida USA osalusega NATO õppuste vähendamist Venemaa läheduses, arvestades, et need maksavad USAle palju raha.

Paraku on nii NATO tippkohtumise kui Trumpi-Putini Helsingi-kohtumise tulemused lõpuni ettearvamatud. Ainus, mida Euroopa riigid saavad kindlalt ise teha ja mis on ka igal juhul mõistlik, on tugevdada omaenda kaitsevõimekust. Euroopa riikide poolt Euroopa kaitsesse suurem panustamine on igal juhul vajalik, tehakse seda siis USA survel või USA-Euroopa suhete ajutise turbulentsi tõttu.

NATO ja Euroopa Liit peavad tihendama kaitsealast koostööd ning kiiresti täitma 2016. aastal ELi-NATO deklaratsioonis kokkulepitu. Euroopa Liit peab välja kujundama Euroopa Liidu kaitsekoostöö (defence union). Sisuliselt on USAl selles osas õigus, et 530 miljoni elanikuga Euroopa peab oma kaitsmiseks ja heidutuseks panustama rohkem. Seda juttu ei aja ainult Trump, vaid seda on rääkinud kõik viimased USA presidendid. Lisaks muidugi terve mõistuse hääl Euroopas endas.

Urmas Paet