Eesti epeenaised said hakkama erakordse saavutusega, kui tulid võistkondlikult maailmameistriteks. Taasiseseisvunud Eestis polnud seni ükski olümpiaalade võistkond täiskasvanute maailmameistrivõistlustel kuldmedalit teeninud. Üks neist, kellele medal kaela riputati, on Kristina Kuusk (32), kirjutab Merilin Piirsalu Sportland Magazine’is.
Kristina hakkas vehklemistrennis käima juba väikese tüdrukuna, kui lapsepõlvesõbranna teda endaga kaasa kutsus. „Alguses olid trennid väga mängulised ja nagu paljudele lastele meeldis ka mulle kõiksugu mänge mängida. Seega ei saa öelda, et vehklemine oleks väga teadlik valik olnud,” ütleb Kristina. Ta ei arva, et valis vehklemise ainult seetõttu, et elas just vehklemispealinnaks kutsutud Haapsalus. „Proovisin teisigi spordialasid, näiteks kergejõustikku, korvpalli, iluvõimlemist jne, aga vehklemine tundus kõige huvitavam ja kaasahaaravam,” kinnitab Kristina. Ta meenutab, et alguses sai trennis palju haiget ja sinikad olid lausa igapäevane nähtus, kuid loobumismõtteid sellepärast ei tekkinud.
Oma esimese rahvusvahelise võistluse aastat ega tulemust Kristina ei mäleta, kuid kindlasti oli see lõbus. „Sain koos trennikaaslastega Soome sõita. Tol ajal oli see suur asi ja tekitas palju elevust,” meenutab naine, kes on nüüdseks rahvusvahelisel vehklemisareenil tegutsenud mitu aastat. Tema auhinnakappi ehivad võistkondlikult saavutatud maailmameistritiitel, kaks Euroopa meistri tiitlit, MM-i hõbe ja EM-i kaks pronksi ning arvukalt häid tulemusi MK-etappidelt. Individuaalarvestuses sai Kristina tänavu EM-il hõbemedali ning on MK-etapil seisnud nii poodiumi esimesel, teisel kui ka kolmandal astmel.
Spordita ei möödu peaaegu ükski Kristina päev. Peale vehklemise käib ta ujumas ja jõusaalis ning teeb areenitreeninguid. Viimaste hulka kuuluvad jooksmine ja jooksuharjutused.
Põhitreeningud toimuvad aga vehklemissaalis.
Küsimusele, millised on tema jaoks kõige raskemad hetked, vastab sportlane, et kui sporti liiga tõsiselt ei võta, siis raskeid hetki ei tekigi.
Kristina peab vehklemise juures kõige põnevamaks seda, et tegu on psühholoogiliselt väga raske alaga, kus tuleb tihti vastaseid üle kavaldada. Seda mängu on Kristina sõnul huvitav jälgida. Samuti on põnev ümberkehastumise moment. „Tegu on ju nii individuaal- kui ka võistkonnaalaga, mis tähendab, et ühel päeval võistleme justkui teineteise vastu ning järgmisel päeval üksteise eest, ühiselt sama eesmärgi nimel,” toob Kristina välja huvitava nüansi.
Võistkondlikku ja individuaalset võistlust eristab aga eelkõige vastutus. „Võistkonnas veheldes on vastutus märksa suurem ning see lisab kindlasti pinget, murduda on kergem. Aga kui võistkonnas üksteist igas olukorras toetatakse, aitab see tekkinud pingeid maha suruda. On päevi, kui ühel õnnestub kõik ja teisel mitte midagi, on päevi, kui mitte kellelgi ei tule midagi välja, ja on päevi, kui kõik vehklevad oma parimas vormis. Võistkonnavõistlust alustades ei tea kunagi, milline kombinatsioon ees ootab,” kirjeldab Kristina.
Vehklemise maailmameistrivõistlused algavad 19. juulil ja loodetavasti tuleb sealt medalikappi lisa.
Jälle maailmameistrivõistlused. Neil vehklejatel on vist igas kuus või kümmekond korda aastas maailmameistrivõistlused. Sellepärast neid medaleid kogunebki.
Edu