Võib ju tekkida küsimus, kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab lastele šokikunsti? Mari Väljaotsa installatsioonist „Meie viimane kodu on haud” võib selline mulje jääda, kuid kas see pole tõde ja elu paratamatus? Läbi aastasadade on kunstnikud pidanud vajalikuks tuletada vaatajatele meelde elu kaduvust. Meie kiirel ajastul võib see olla ehk üleskutse rohkem märgata ja väärtustada aega.
Kuula artiklit, minutit ja sekundit
0:00 / :
Artikkel jätkub peale reklaami
Reklaam
seda sõnumit võiks kindlasti teisiti edastada..läbi inimlikkuse,sügava mõtte,läbi tunnete,mis aitavad meil elada…minul selline nö kunstiteos tundeid ei tekitanud.
oleks nagu huvitavam
Käisin vaatamas. Jube p..k.
Pigem hälbelinekunst, ega muidu enam pildile ei osata saada kui perversustega…
Taandareng on ka areng…