Arutlev demokraatia eeldab seda, et esitatakse argumendid ja otsuste tegemisel arvestatakse nendega isegi siis, kui neid on esitanud opositsioon. Tehakse kõik, et asju ei aetaks pimedas, vaid otsustajateni jõuaksid võimalikult kvaliteetsed argumendid. Meil seevastu on hulk näiteid, et valitsus ei tagane mitte mõistlike argumentide, vaid üksnes ülekaaluka jõu ees.
Toon kolm näidet. Est-Fori tselluloositehase saaga hakkas arenema ühest kohtumisest, kus ettevõtjad arutasid asja nelja ministriga, kes esindasid kolme koalitsioonierakonda. Sellega ei kaasenud mingit avalikku signaali, vaikselt sokutati Riigikokku planeerimisseaduse muudatus.
Aegamisi tuli hämar asjaajamine välja, samuti see, et tegelikke kavatsusi hoiti ka Riigikogu eest saladuses. Lekkis RMK kavatsus teha Est-Foriga suuremahuline eelkokkulepe. Selle peale tulnuks inventuur teha ja küsida, mis õieti toimub. Valitsus läks asjaga edasi nagu auruvedur, kuni sai selgeks, et terve Tartu linna ja ülekaaluka avaliku arvamusega pole mõtet enne valimisi maadelda. Kõigepealt kapituleerus üks valitsuserakond ja siis teine. Paraku mitte mõistuse, vaid selleks ajaks esile kerkinud ülekaaluka avaliku jõu ees.
Teine näide. Kinnisasja avalikes huvides võõrandamise seadusega tehti lihtsamaks Rail Balticu ja piiriäärsete maade võõrandamine. Küsimus pole üldse mitte selles, kas olla Rail Balticu poolt või vastu, küsimus on selles, kas võõrandamisele saab Eestis käigu anda vaid ühe ministri või odavamate kinnistute puhul ametniku otsus. Õigusriigi põhimõttest minnakse nii päris kaugele. Aga ülekaalukat jõudu ei tekkinud, eelmisel nädalal hääletas selle eelnõu vastu üksnes Vabaerakond ja Igor Gräzin.
Kolmas näide on isikuandmete kaitse seadus. Kui tselluloositehase puhul tõestas oma jõudu avalikkus, siis nüüd tegi seda Eesti ajakirjandus. Ajakirjanduse motiiv ühe sõna eemaldamiseks seadusest on mulle mõistetav. Kuid kui seda sõna ei oleks olnud, läheks eelnõu vastuvõtmine ilma suurema kärata. Mis sellest, et eelnõus on muidki probleeme ja opositsioon nõudis selle katkestamist juba eelmisel nädalal.
Toon esile ühe isikuandmete kaitse kuluaspekti. Hinnanguliselt toob seaduse rakendamine 30 000 kuni 35 000 eurot lisakulu igale omavalitsusele. Kogu kulu ulatub miljonitesse. Samas on selgitamata, mis täpselt muutub selle tagajärjel võrreldes olemasoleva olukorraga paremaks ning millised on võimalused lahendada küsimused väiksema kulu ja halduskoormusega.
Sellised Euroopa direktiivide üle võtmised käivad meil enamasti hoogtöö korras ja Riigikogu kummitempliks alandades. Mõistus üldjuhul ei aita. Aitab „ülekaalukas“ jõud, mis paneb koalitsiooni püksid püüli sõeluma. Antud juhul osutus selleks üks üleliigne sõna – „ülekaalukas“.
