„Vahel tuleb teha üks väike samm tagasi, et saaksime teha suuremaid samme edasi,“ ütles riigikogu liige Artur Talvik, kui teatas, et loobub Vabaerakonna esimeheks kandideerimast. Seda käiku tuleb austada. Artur Talviku suuremad edasiminekusammud seisavad veel ees ja ma tahan neid toetada.
Viimane probleem, mille üle Artur Talvikuga Pärnus temperamentselt vaidlesime, oli küsimus, kas vajame poliitilist liikumist või erakonda. Vabaerakonna liige Kaul Nurm ütleb, et rahvaliikumine- ja erakonnakeskne lähenemine on vastandlikud nagu tuli ja vesi. Ometi jõuab ta tõdemuseni, et edukad erakonnad on osanud tuld ja vett kokku segada. Programmis esitatakse detailsed seisukohad, milles on isegi erakonna liikmeid raske ühele meelele viia – see on erakonnaelement. Rahvaliikumist seevastu kehastab lööv valimisloosung, millega tulle minnakse.
Vabaerakond on edukas siis, kui liikumise ja erakonna pool ehk tuli ja vesi ehk Vabaerakonna stiihia ja ratio on sobivas tasakaalus. Võttes sihikule erakondade riikliku ületoitmise ja palju muid demokraatiahädasid, ei olnud meil võimalik minna valimistele ilma erakonnata ja laiemat maailmavaateprogrammi kirjutamata.
Kui ütleme Vabaerakond, siis koosnebki see ju kahest sõnast, „vaba“ osutab vabaduse ehk kui soovite, siis liikumise algele, aga „erakond“ on erakond. Me oleme kriitilised nii kehtiva erakonnaseaduse kui Eesti erakondade senise toimepraktika suhtes, kuid anname endile täielikult aru karidest, mida erakonnavälise erakonna ehitamine endaga kaasa toob.
Ometi on terve rida märke, mille puhul me oleme talitanud teisiti, kui senised kartellierakonnad. Käime rahaga hoolikamalt ümber, anname toetajaliikmetele suuri võimalusi töös osalemiseks, kaitseme vabade saadikute ja valimisliitude õigusi.
Samas saavad erakonna juhtkonda vastavalt seadusele ja põhikirjale valida üksnes erakonna liikmed. Küll saab erakond olla suuremeelne ja kutsuda vabu kandidaate oma nimekirja. See eeldab väärtuskokkulepet poliitika põhiküsimustes. Just Vabaerakond peaks sellist platvormi pakkuma, sest nii me astume vastu kandideerimisõiguse kunstlikule piiramisele. Ja see on vabadust hindava liikumise alge muidu rangelt struktureeritud erakonna sees.
Lõpuks ei saa tõmmata lihtsustavat hea ja halva joont poliitilise liikumise ja erakonna vahele. Itaalia Viie Tähe Liikumise on näide populismist, mis kestab nii liikumisena kui erakonnana. Seevastu Macroni liikumine Prantsusmaal tuli välja mõistlike riigikärpekavadega ja evib jätkuvat tarmukust seda ka ellu viia. Aga seegi ei tule niisama, vaid eeldab selget tahet ja hääletusdistsipliini.
