Ma meenutan siiani heldimusega üüratu suurt sirelipõõsast, mis kasvas praeguse boolingusaali tagant Tori kõrtsi ette suunatud mõttelise joone keskpaigas. See, et ta kasvas oma kohal üksikuna, andis talle tiheduse ja lopsakuse, samuti ebatavalise kõrguse.
See Krahviaia sirel on alati mu silma ees, kui mõtlen sireli loomuliku imposantse kasvukuju ja haabituse peale – aga paraku ei ole koduaedade ruumipuuduses seda sirelitele enamasti võimalik lubada. Siiski, kui on maad ja ruumi, siis võiks jätta mõnele sirelile omaenda lagedama platsikese, kus teda kasvatada pügamata ja tagasi lõikamata, või siis kasvatada teda ruumi võtva vabakujulise hekina, sest harilik sirel on tõesti üks meie võimsamatest, kaunimatest ja suurematest ilupõõsastest. Pügamine ja tagasilõikamine aga ei võimalda teda iialgi näha tema parimas vormis.
Siiski on siin üks erand: kümmekonna aasta tagant võiks temast välja lõigata vanimad tüved, mis võtavad võras ruumi ega lase noortel võrsetel kasvada, aga samas on nende enda õitsemine juba kehv.
Kui kitsukeses koduaias tahta sirelit etteantud ruumile sobivas vormis hoida, peaks teda kindlasti pügama vahetult pärast õitsemist. Seda põhjusel, et sirel õitseb eelmisel aastal kasvatatud võrsetel. Kui need kas sügisel või kevadel eemaldada, siis ta ei saagi õitseda – aga see ju ometi sireli peamine mõte ongi. Sellepärast ei pea ma sirelit ka pügatava heki jaoks heaks variandiks. Esiteks ei saavuta temaga isegi kaks korda aastas pügades korralikku hekitihedust, ja teiseks: kaks korda aastas pügatav sirelihekk ei õitse üldse ning üks kord aastas pügatav õitseb lihtsalt kehvasti, sest hekki pügades lõikame teda paratamatult tagasi juba liiga vanasse puitu.
Ainus viis sireli jõulist kasvu tagasi hoida nii, et õitsemine ei kannataks, on igal aastal ükshaaval eemaldada äraõitsenud õiekobarad vaid natukene madalamalt. Nii saame ilusa keraja, tiheda ja igal aastal külluslikult õitseva põõsa.
Siiamaani lummab möödajalutajaid Krahviaia veerel laiuv katkujuurte (Petasites hybridus) koloonia, mis on Eestis üsna haruldane. Seda Uus-Meremaa päritolu taime levitasid keskajal Euroopas kloostrid oma ürdiaedadega, sest nagu nimigi ütleb, raviti sellega katku. Ning ma usun, et ka Krahviaia katkujuurekoloonia võib olla just sedaviisi tekkinud. Katkujuured lummavad varakevaditi oma imelise õitsemisega, pärast seda ilmuvad nende suured rabarbrisarnased lehed, mis parimais tingimustes võivad kasvada kuni meetrikõrguseks. Krahviaia savikas ja niiske pinnas on täpselt see, mis nad vajavad. Koduaeda aga katkujuuri tuua siiski ei soovitaks, sest tegemist on tõelise invasiivse laiutajaga, kelle maa-aluste risoomide levikut on keeruline tõkestada.
Krahviaia ja Tori kõrtsi kinnistu piiril, kohe kaevu kõrval kasvas peale katkujuurte veel üks imeasi: inimesekõrgune hilja sügisel õitsev aster. Tookord arvasin ma, et see on mingi põõsas, sest ta oli väga suur. Tõesti, tohutu suur! Ta puhkes õide siis, kui looduses ega aias enam miski muu ei õitsenud, ja lasi öökülmi trotsides edasi detsembri alguseni välja. Õied olid tal väikesed ja sinakaslillad, ja kui palju neid ühe oksa küljes oli! Vaasis seisis ta ka suurepäraselt, nii et ma täitsin oma vaasid hilissügiseti selle astri okstega. Tagantjärele võin ma öelda, et ta oli kõige tõenäolisemalt kanarbikulehine aster, mida rahvasuus õige ammu tunti talimirdina. Saksakeelne sordinimetus oli peaaegu vastavalt Herbstmirte – kui see nüüd ikka on see sort.
Hilisemas elus, kui mul mujal isiklikku aiaruumi tekkis, hiilisin labidaga Krahviaeda ja tahtsin omale selle küljest jupikese tuua, aga paraku oli selleks ajaks kinnistu juba maha müüdud ning uus omanik oli seal õue peal hoolega pinnast planeerinud, nii et seda astrit ei olnud enam.
Olen püüdnud hiljem seda 19. sajandil mõisaaedadest levima hakanud kanarbikulehist astrit üles leida, aga kuskilt pole leidnud. Nii et kallid Haapsalu aednikud – kui keegi teist või kellegi ema või vanaema juhtus selle Krahviaia astri juures labidaga käima õigel ajal ja taime järglane kuskil aias veel elab ja õilmitseb, palun andke mulle kas või toimetuse kaudu teada. Peale isikliku nostalgia ja ahnuse kõneleb minus ka see argument, et vanad sordid väärivad säilitamist ja lugupidamist, sest ühel päeval muutuvad nad harulduseks.
