Veerand sajandit hiljem on need lootused kustunud. Kesk-Euroopas on 1989. aasta vaim taandumas ning Mandri-Hiina režiimi võimuhaare on tugevnenud. Konkreetsemalt, Hiina surve on muutunud Tiibeti juhtkonnaga suhtlemise Lääne liidrite jaoks tabuks. Dalai-laama, kes oli kunagi auväärne külaline, on nüüd raskustes ametlike kohtumiste saamisega riikides, mis väidavad end seisvat vabaduse ja demokraatia eest.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron ei kohtu enda sõnul Tiibeti vaimse juhiga ilma Hiina võimude loata. Austraalia ja Uus-Meremaa peaministrid ütlevad, et ei plaani temaga kohtuda. Isegi Tiibeti eksiilvalitsust võõrustava India välisminister on hoiatanud ametlike kohtumiste pidamise eest Tiibeti esindajatega kartusest nurjata leppimisprotsess suure põhjanaabriga. Saksamaal lahkusid Hiina jalgpallurid protestiks väljakult, kui käputäis fänne julges Mainzis peetud vähetähtsas mängus lahti rullida Tiibeti lipu.
Sellest tulenevalt oli meeldiv näha plakateid dalai-laama ja Tšehhi endise presidendi kohtumisest ehtimas eelmise nädala Stratcomi tippkohtumist Prahas, mille korraldas mõttekoda European Values koos partneritega Saksamaalt, Rootsist ja Brüsselist toimumispaigas, mis võõrustab ka Tiibeti toetusühendust. Samas tuletasid need postrid meile meelde ka seda, et Hiinast lähtuv oht võib ühel päeval varjutada Venemaad.
Kommunistlik režiim Pekingis mõjutab juba praegu maailma teisest otsast seda, kuidas meie Euroopas ja Põhja-Ameerikas diplomaatiat praktiseerime. Välistatud pole üksnes läbikäimine Tiibetiga, vaid üha suuremas ohus on ka sidemed Taiwaniga. Viimase arenguna selles loos püüavad Hiina võimud survestada rahvusvahelisi lennufirmasid viitama Hiina Vabariigile (Taiwan – BNS) mitte kui riigile, vaid kõigest Mandri-Hiina provintsile. See on vähemalt kaasa toonud protesti USA valitsuselt.
Sarnaselt Venemaale saadab Hiina tülinorimist edu ainult seetõttu, et me laseme sellel sündida. Iga Lääne poliitik, kes dalai-laamaga kohtus, tegi selle kõigi ülejäänute jaoks lihtsamaks. Igaüks, kes nüüd kohtumisest kõrvale põikleb, muudab teised kohtumised raskemaks. Kui Hiinal õnnestub karistada riike nagu Eesti, Norra ja Slovakkia (kes on viimastel aastatel ühel või teisel viisil Hiina isetõmmatud punastest joontest üle astunud), jõuab sõnum kohale ka teistele.
Venemaa on praegu vahetum oht, kuid ta võib Hiinast õppust võtta. Kuidas me end tunneksime, kui Venemaa rööviks Kremli-vastaseid aktiviste nii, nagu Hiina võtab kinni kriitikuid Hongkongis ja mujal? Kuidas meeldiks meile see, kui režiim Moskvas kasutaks Vene diasporaad poliitilise relvana, nagu tema kolleegid Pekingis?
Kuna Venemaa on fundamentaalselt vaene riik, seisneb meie konflikt Kremliga tahtejõus ja koordineerimises, mitte vahendites. Meie haavatavused Kremli segule rahast, propagandast, küberrünnakutest ja hirmutamisest on seevastu olulised mitte ainult sellepärast, et Vladimir Putini režiim kasutab neid meie nõrgestamiseks ära. Varsti hakkab neid ära kasutama ka Hiina ja seda praegusest palju suuremas ulatuses. Peatage Venemaa praegu või Hiinat ootab tulevikus võit.
Venemaal on Hiinalt palju õppida ja vastupidi. Meile võib praegu pakkuda pisut lohutust see, et neid õppetunde pole veel omandatud. Samas peaks meid tõsiselt muretsema panema asjaolu, et seda tehakse.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Ullikesele teadmiseks -venemaad te ei suru käpuli.Seda tõdes oma raamatus juba Otto von Bismarck.
Samal ajal ei saa lubada tal oma naabrite kallal karistamatult sigatseda. Mingil viisil peab sellele ju ometi reageerima.
le kohustuslik lugemine