Aitäh, et õpetasid meile kombeid.
Mulle jääb elu lõpuni meelde sinu öeldu, et viisakas on lasta telefonil kutsuda seitse korda. Teen seda siiani.
Aitäh, et mind nähtamatult mu elukutseni juhatasid.
Läksime esimesele klassiekskursioonile. Andres ütles nii möödaminnes, et võtaksin kitarri kaasa, õhtul siis laulame. Võtsingi, aga hiljem selgus, et tegelikult ei olnud ma mängus üldse osav, jõudsin vaevu akorde vahetada.
Tulevaks suveks andis Andres mulle ja klassivennale auditooriumi uksevõtme, et meil oleks koht, kus pille harjutamas käia. Nii sündis bänd, aga sellest hetkest alates hakkasin ka tõsisemalt pilli õppima.
Teine kord küsis Andres jälle nii möödaminnes, et kuidas pillimänguga läheb või soovitas, millisest muusikaõpikust harjutamisest materjali leida.
Tagantjärele mõeldes oli Andresel suur roll selles, et minust elukutseline muusik sai.
Aitäh, et vajadusel karmi joont hoidsid.
Algamas oli koolipäeva viimane tund – bioloogia. Ei mäletagi enam, miks täpselt, kuid me keeldusime istumast. Ilmselt võis tegu olla reaktsiooniga, kui saime teada, et õpetaja oli meile planeerinud kontrolltöö. Esialgu paari poisi suust kuulda olnud protest kasvas nii suureks, et ühel hetkel skandeeris kogu seisev klass: “Me ei tee tööd! Me ei tee tööd!” See polnud üldse meie moodi.
Õpetaja läks klassist välja. Mõne minuti pärast oli ta koos Ammasega tagasi. Andres lihtsalt seisis klassi ees ja vaatas meid. Olime surmvaiksed. Ta ei öelnud mitte ühtegi sõna. Aga tema pilgust piisas, et mõista, kui pettunud ta oli. Ja kui kiiresti saime aru, et teda alt vedasime.
Kuigi täpselt ei mäleta, jäime suure tõenäosusega kogu klassiga peale tunde.
***
Kord jäime klassiõega Tallinnas ekskursioonil käies suitsetamisega vahele. Andres tuli meile politseijaoskonda järgi ja kui õigesti mäletan, ei rääkinud ta sel teemal enne kui tagasi Haapsallu jõudsime ja ta meid vanematele üle andis. Ta ei riielnud ega kärkinud, aga jutt oli konkreetne ja mõtlemapanev.
Vähemalt mõneks ajaks jätsime suitsetamise.
Aitäh, et meisse laulupisiku süstisid.
***
Polnud klassireisi, mil me poleks aega viitnud lauldes. Mis me laulsime? Ikka lihtsaid laule nagu “Maa tuleb täita lastega” või “Et oleks rahu”. Eriline lemmik oli Tätte “Sõprade laul nr 2”, selle peale kirjutasime ka Andrese 50. sünnipäeva üllatuspeoks oma sõnad.
Katkend laulust:
“Andres sinuga on hea, aga elu samme seab
Sa enam klassijuhataja pole
Igaüks meist seda teab, kuid ikka meeles peab
Kui tore, tark ja tähtis sa oled.”
Aitäh vägevate korvpallimängude eest.
Saime laupäeva hommikuti spordihoones kokku, et korvpalli mängida. Andres niisamuti. Ja võistkondi moodustades valiti teda pigem esimeste seas – pikkusele mõeldes polegi siin ju midagi imestada…
Korvpallis oli Andres vägev vastane ja temast üle mängida oli omaette katsumus. Ta luges mängu väga hästi, see oli tema ala. Kui pall korvi all talle anti, tuli punkt ära ka. Tal olid õiged tsentrid, kolmese tagant väga hea käsi. Kõik vastasvõistkonna omad teadsid, et teda ei tohi väljakule üksi jätta.
Aitäh, et olid meie klassi liim.
See, et Andres viitsis korraldada meile ekskursioone, sügisesi spordilaagreid Tuksis tegi meist tõeliselt ühtehoidva klassi. Teadsime ka alati, et saame mis tahes murega tema juurde minna, olgu see era- või koolielu puudutav.
Ma arvan, et Ammas teadis, kui tähtis ta meile oli ja kui tänulikud kõigi ettevõtmiste eest olime. Selle tõestuseks oli igal aastal tema sünnipäeva korraldamine, laulude kirjutamine. Mitte keegi klassist ei tulnud selle pealegi, et öelda: ei viitsi. Ammase sünnipäeval oli välistatud, et keegi ära läheb.
Katkend ühest laulust:
“Lähme iga sügis Tuksi laagrisse
käime iga suvi telkimas
viitsid iga laupäev kossu mängida
viitsid muret kuulata
Sa kop-kop koputad me mõistusele
sa kop-kop koputad me südamele
me kop-kop koputame et öelda kuule
mis me küll ilma sinuta teeks?”
Aitäh, et meist Suuri Inimesi kasvatasid.
See, kuidas ta poisse nii korrale kutsus, et ta tegelikult ei vihastanud, oli talle väga iseloomulik.
Jutt, et ajateenistus kasvatab poisist mehe, on jura. Andrese käe alt oleks pidanud kogu Eesti meeselanikkond läbi käima. Siis saaksime rääkida, et Eestis elavad härrasmehed.
***
Seda olekut ei saa õppida või omandada, Andres lihtsalt oli siiras ja olemuselt suur. Ta oli meie õpetaja, aga ei olnud kunagi väga õpetajalik, ta võttis meid võrdsetena iseendaga. Mõistad õpilasena, et oled austusväärse, toreda ja targa inimese seltskonnas. See temale ainulaadne olek, eeskuju õpetas, kuidas olla Inimene.
***
Igaveseks jääb meelde mõte: “Veeda aega inimestega, kellele saad vaadata alt üles ja kes inspireerivad sind enda sihi poole püüdlema.”
***
Andres Ammasel oli haruldane omadus panna hilises teismeeas olev noor tundma, et ta tõesti ise tahabki ontlikuks inimeseks saada.
Isegi aastaid pärast põhikooli lõppu pidasime – kes rohkem, kes vähem – teineteist meeles: soovisime õnne sünnipäevaks, uutes ettevõtmistes. Mõtled ju küll, kui palju tuttavaid tal on, kuivõrd suur inimeste võrgustik tema ümber. Aga ta oligi inimeste inimene.
“Uusi õpetajaid veel, leiame sel pikal teel
Aga mäletad kuis olime kõik koos
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
Tõi pikaks õhtuks rõõmsad laululood.
Ja su õnn võiks olla suur
Kui sa ükskord nähes kuud
Mõtleksid siis ei rohkem ega vähem
Kui et kurat teab mismoodi meil küll läheb.”
Puhka rahus, kallis õpetaja, klassijuhataja ja sõber.
Sinu 9. klass ja hilisem Haapsalu Gümnaasiumi 90. lend
koolipapa om vootele hansen