Edward Lucas: diplomaatide väljasaatmisest ei piisa

Diplomaatide sünkroniseeritud väljasaatmine märgib uut taset välismaailma kannatamatuses Kremliga. Suurbritannia saatis 4. märtsi närvimürgirünnaku järel välja 60 Vene saatkonnaametnikku. Kakskümmend üheksa liitlast ja sõbralikku riiki on käskinud solidaarsusest umbes 150 Vene ametnikul koju minna; NATO käitus samamoodi 10 inimesega, kes töötavad Belgias alliansi peakorteris Venemaa missiooni juures. Režiim Moskvas vastas sümmeetriliste väljasaatmistega.

Liiga palju tähelepanu on pööratud selle nägeluse nüanssidele: kas meetmed on sümmeetrilised ja missugustel tingimustel on lahkuvaid diplomaate võimalik asendada. Püsiva kärpe või sulgemise ning kiirendatud lahkumiste ja saabumiste häiriva, kuid korvatava mõju vahel on suur erinevus.

Palju tähtsam on see, kas sel kuul (märtsis – BNS) aset leidnud tegevus on eelmäng Vene režiimi tõelisele pigistamisele või pelgalt dramaatiline, kuid lõppastmes sümboolne rahuleolematuse väljendus.

Peamine vastutus lasub siin Suurbritannial. Kui Theresa May valitsus tahab eelmise nädala saavutustele lisa, peab ta näitama, et on valmis aktsepteerima mõningast majanduslikku kahju ja võtma poliitilisi riske. Eelkõige peab Suurbritannia tegelema räpase Vene raha vooluga, mis on viimase veerandsajandi jooksul plärtsatanud läbi Londoni City ja kinnisvaraturu ülemiste kihtide.

Vene raha puhtaks pesemine on mitmel põhjusel halb. See teeb Briti ja teistest Lääne finantskeskustest Venemaa ja teiste endise Nõukogude Liidu osade halvimate inimeste kaastöölised. Läände voolavad miljardid on peaaegu eranditult Venemaa, Ukraina, Kasahstani ja teiste riikide rahvastelt röövitud. Nad peegeldavad selle loomist ja kogumist, mida majandusteadlased nimetavad “bürokraatlikuks rendiks” – tavakeeles altkäemaksuks. Samuti on see raha seotud sellega, kuidas heade poliitiliste sidemetega inimesed varastavad endiste Nõukogude Liidu riikide loodusvarasid. See ulatub süsivesinike ja mineraalide ammutamisest raadiosagedusteni.

Kokkumäng Kremli röövimismasinaga õõnestab kõike, mida me ütleme demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi kohta. See õhutab Venemaal Lääne-vastaseid meeleolusid ja aitab levida režiimi argumendil, et ainus tegelik erinevus Ida ja Lääne vahel on silmakirjalikkuse aste.

Räpane Vene raha on Suurbritanniale ka otseselt kahjulik. Need varandused ei tulene ainult korruptsioonist oma lähtekohas, vaid tekitavad korruptsiooni ka oma sihtkohas. Pankurid, juristid ja raamatupidajad harjuvad gängsteritega läbi käima ja kohtlema neid auväärsete klientidena. Sissetulevad rahavood tekitavad rahanduslikke sillapäid: firmad ja isikud, kelle isiklik heaolu sõltub heade suhete jätkumisest Venemaaga. Need majanduslike huvide kantsid muutuvad kiiresti poliitiliseks ja raskendavad Venemaa käteväänamisele vastuseismist energeetikas, sõjalise tegevuse vallas ja muudes küsimustes.

On selge, et igasugune Vene raha pole räpane. Me peaksime tervitama ausat Vene äri oma finantssüsteemi nii, nagu me peaksime vastu võtma vabadust armastavaid venelasi oma ülikoolidesse, kultuuriüritustele ja teistesse Lääne elu osadesse.

Meie finantssüsteemi puhastamises on tähtsaim samm anonüümsetest kasusaajatest omanike hukutava praktika lõpetamine. See on piiratud juriidilise vastutusega firmade kasvu soovimatu kõrvalnähe. Need levisid võimalusena piirata aktsionäride äririski, julgustades seeläbi ettevõtlikkust. Keegi ei juhtinud kunagi tähelepanu sellele, et sellega kaasnes anonüümsus firmaomanikele.

Suurbritannia karmistab hilinenult kasusaajatest omanikele kehtivaid reegleid, kuid teeb seda naeruväärselt helde tähtajaga 2021. Tõsiseltvõetavam tähtaeg peaks olema mõned kuud või isegi nädalad. Venemaa jälgib meid ja sama teevad ka meie liitlased.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.