Viimastel nädalatel on hundipaanika tõusnud haripunkti. Et huntide populatsioon on juba aastaid olnud sujuvalt tõusuteel, on näidanud aina kasvavad lammaste murdmised Eesti eri piirkondades. Ei ole mu tutvusringkonnas enam peaaegu ühtegi lambakasvatajat, kellel ei oleks vähemalt ühte karjakaitsekoera, kes liigub lammastega pidevalt kaasas ning ennetab võimalikke hundirünnakuid. Kuid ka nemad ei ole kõikvõimsad ja nii mõnigi kord suudavad hundikarjad nendest jõu või kavalusega üle olla.
“õigeid toetussüsteeme või abinõusid talunikele oma loomade kaitseks pole loodud”
Mis need õiged siis oleks? Ennetusmeetmeid rahastatakse ja hukkunud loomad makstakse kinni (va väike omaosalus mis innustab enam ennetusse panustama).
Huntidega ei ole probleeme enam kui varem. See kui külakoerad seadusevastaselt metsa süüa otsima suunatakse… mida siis siit oodata? Koera koht on kodus mitte metsas hulkumas ja metsloomi kimbutamas. Kui loomal nii hulkuda lasta siis pole ime kui mõni neist koju enam ei tule. Ja siin ei tasu vaid hunte süüdistada, osad neist pigem jäävad auto alla kui huntide murtud saavad.
Keskkonnaministeeriumis töötava täiesti eluvõõrad ametnikud, kellel pole mingit teadmist, kuidas maainimesed rabavad, et ots otsaga kokku tulla. Ametnike arvates peavad maainimesed hunte oma kulul söötma ja veel õnnelikud olema, et hunti näevad iga päev.