Maris Sander: tumedad pilved Euroopa kohal

Itaalias toimusid möödunud nädalavahetusel selle aasta ühed olulisemad valimised Euroopas.

Itaalia on järjekordne riik Ungari ja Poola järel, kus valimistel võidutsesid padukonservatiivid, paremäärmuslased ja populistid. Nagu New York Times oma juhtkirjas sedastas, olid valimistulemused järjekordne näide võimsast immigrantide-, Euroopa Liidu ja demokraatiavastasest lainest, mis viimasel ajal Euroopa poliitikat räsib.

Kõige palavamalt soovib uut valitsuskoalitsiooni punuma hakata sisserändevastase erakonna Põhjaliiga juht Matteo Salvini, kes osales valimistel koos neofašistliku parteiga Itaalia Vennad ning endise skandaalse peaministri Silvio Berlusconi erakonnaga Forza Italia. See, kas lõunas võidutsenud populistlik Viie Tähe Liikumine valitsusvastutust võtta tahaks, pole selge.

Meid siin Eestis peaks see suundumus murelikuks tegema seetõttu, et Euroopa rahvad toetavad üha enam illiberaalseid poliitikuid, kes ei pelga laulda ka Vladimir Putini laulu. Põhjaliiga juht Matteo Salvini avaldab toetust Kremli poliitikale, ta ei poolda Euroopa Liidu Venemaa-vastaseid sanktsioone ning on kriitiline Ukraina abistamise suhtes. Kui Itaaliat hakkab juhtima see mees, peaks kuskil Toompeal põlema minema punane tuli.

Globaalset mõõdet Itaalia paremäärmuslaste tähetunnile andis juurde USA presidendi Donald Trumpi endine kurikuulus nõunik Steven Bannon, kes käis Itaalias mõttekaaslastele kaasa elamas. Paremäärmusliku Breitbarti meediaportaali loojana mängis ta olulist rolli Trumpi võimule upitamisel ning ta on suur Brexiti fänn.

Eesti Päevalehes ilmus põnev ülevaade tema Šveitsis peetud kõnest, kus konservatiivide superstaar tõi oma eeskujudeks Hiina presidendi Xi Jinpingi ja Vladimir Putini. Millisena ta näeb maailma ja Euroopa lähiaastate poliitikat? On kaks varianti: tuleb kas paremtsentristlik revolutsioon või kultuurimarksistid toovad sotsialismi, mis hävitab kõik! Et see ei juhtuks, peaksid töölisklassid võimude vastu üles tõusma ja võitlema rahvusliku populismi eest, milles võiksid osaleda kõik, nahavärvist sõltumata.

See pole esimene kord, kui paremäärmuslased näevad tonti seal, kus seda pole. Tänapäevased Karl Marxile viitavad poliitilised filosoofid on ammu edasi liikunud tema lihtsakoelisest klasside teooriast, sest riigi- ja majandussüsteem ei pruugi ebaõiglane olla ainult tööliste suhtes. Sageli jäävad ühiskonnas ebasoodsasse olukorda ka teistsugused grupid: naised, puuetega inimesed, vähemusrahvused jne. Kas Bannon hoiatab maailma iseenda eest, kutsudes eheda marksistina töölisklasse võimude vastu üles tõusma?

Eestlastel peaks olema meeles, millega on Venemaa ajalooliselt õigustanud sissetungi lääneriikidesse. Nad on alati võidelnud fašistide vastu. See, et Euroopa kipub lõhenema ja paremäärmuslased ja rahvuslased tõstavad valimistel pead, on vesi Suur-Venemaa ihalejate veskile. Just niisugusena eelistab Euroopat iseloomustada ka Vene propaganda.

Eestis varjupaiga saanud endine Vene riigiametnik ja Postimehe kolumnist Andrei Kuzitškin avaldas sel nädalal artikli, mille pealkiri ütles: „Venemaa televisioon valmistab maailma ette sõjaks, oma rahvast aga diktatuuriks”. Ta hoiatab, et sõltumatu ajakirjandus on Venemaal hääbunud ning et propagandameedia kiidab takka Putini võimsuse demonstratsioonidele ning Euroopa ja USA hirmutamisele. Nii veenab ta oma valijaid enda võitmatuses. Kuzitškin kirjutab veel, et leides välisvaenlase Lääne näol ja kujutades sisevaenlasena liberaale, on ta kehtestanud poliitikas ainumõtlemise, mille najal kehtestatakse repressioone ja valmistatakse riiki ette dikatuuriks.

Vladimir Putini äsja peetud ja maailma tähelepanu pälvinud kõnet peetakse üheks uue külma sõja teemärgiks. Videod tuumatorpeedodest, mis suudavad tabada ükskõik millist punkti maa peal, näitavad võidurelvastumise hoogustumist. Sel nädalal ütles sõjaväeluure juht kolonel Kaupo Rosin intervjuus ERRile, et Venemaa teema on tema töölaual alati olnud, kuid mitte nii teravalt kui praegu. Ehkki Rosin kinnitas, et sõda pole põhjust karta, on Venemaa kaugem eesmärk uue julgeolekuarhitektuuri loomine Euroopas, kuhu NATO või Euroopa Liit ei pruugi kuuluda.

Mul on hea meel näha, et Eesti kaitseminister Jüri Luik teeb tublit kaitsekoostööd meie liitlastega nii USAs kui ka Euroopas, kes on õnneks Venemaa ambitsioonide osas lõpuks üles ärganud. Lõhenev Euroopa Liit ja USA heitlikkus aga nõrgestavad meie julgeolekut samal ajal edasi.