Maavalitsused lõpetasid tänavu töö. Ülesanded jagati ümber ja kõik pidanuks korras olema. Petlik olukord ei kestnud aga kuud aegagi. Läänemaa õpetajaile ootamatult selgus, et maakondlike ainevõistluste korraldamineonalates raha taotlemisest pandud nende õlule. Teisisõnu muutus vähemalt osa hariduselust päevapealt projektipõhiseks.
Lääne-Eesti arenduskeskus, kes päris maavalitsuse ülesannetest muu hulgas ka olümpiaadid, jagab küll korraldamiseks raha, korraldamisega aga ei tegele. Arenduskeskus selles probleemi ei näe.
Esiteks – iga õpetaja peaks olema huvitatud, et tema õpilased saaksid teiste koolide omadega mõõtu võtta. Teiseks – olümpiaadide korraldamine ei ole kohustuslik. Kui peakski juhtuma, et mõni jääb mingil põhjusel ära, siis järelikult ei ole ainevõistlust vajagi. Muidu ju see korraldataks.
Tegelikult probleem siiski on. Kahtlemata on õpetajad ainevõistlustest huvitatud ja tugevad ainenõukogud saaksid nende korraldamisega suurepäraselt hakkama. Säärane isevoolutee on siiski ohtlik. Mitte kõik Läänemaa ainenõukogud ei ole tugevad. Ka tugevad ainenõukogud ei pruugi seda olla aastaid ja aastakümneid. Inimesed lähevad pensionile, vahetavad elukohta või väsivad lihtsalt ära. Teiseks ei ole olümpiaadide puhul ainutähtsad korralduslikud küsimused. On veel tulemuste süstematiseerimine ja talletamine, statistika ja analüüs, mida üks kool või üks ainenõukogu kindlasti tegema ei hakka ja kindlasti ei saa see olla projektipõhine.
Terve maakonna koolide jaoks väga tähtsat ettevõtmist ei ole mõistlik jätta sõltuma ainult entusiasmist. Juba sellepärast, et lapsed, kellelt ühel või teisel põhjusel võetakse võimalus end teistega mõõta, valivad edasiõppimiseks hoopis mõne Tallinna või Tartu gümnaasiumi. Ja nii saab ääremaastumine tublisti hoogu näilisest pisiasjast nagu projektipõhised olümpiaadid.
