21. veebruaril 1918 hakkasid Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms liikuma autoga Haapsallu, et kuulutada välja Eesti iseseisvus.
Tallinn oli täis bolševikke ja seal oleks Iseseisvusmanifesti avalikustamine olnud keeruline. Kuid Haapsallu Vilms ja Päts ei jõudnudki, sest nendeni jõudis teade, et Haapsalus on juba Saksa väed. Pealegi oli tee täis põgenevaid bolševikke, sestap oli jätkamine igal juhul ohtlik.
Kaks päeva hiljem, 23. veebruaril langes Keila lahingus Alice Tisler, noor bolševik. Mõnisada bolševikku oli läinud peatama pealetungi, arvates, et nende vastu tulevad pigem Eesti väeosad. Vastas olid aga Saksa regulaarüksused – lahing sai lõppeda vaid ühel moel.
Ja kolmandaks. Lahingusse Eesti eest 1918. aasta lõpus tormasid kõigepealt koolipoisid. Vabatahtlik mobilisatsioon kukkus läbi, alles sunniga saadi Eesti mehed rindele.
Päts oli vanemast põlvkonnast, kuid ülejäänud tegelased eespool olid peaaegu ühevanused. Vilms oli 28aastane (sai märtsis 29), Alice Tisler 24 ja koolipoisid 17–18aastased. Päris mitu küsimust tekib.
Esmalt, miks olid peaaegu ühevanused inimesed kardinaalselt erinevate poliitiliste vaadetega. Tisler oli alates 1916. aastast töötanud Vene-Balti laevatehases, kuid seal töötas ju teisigi. Olud, kust nii Vilms kui ka Tisler pärinesid, ei olnud väga erinevad. Ja koolipoisid ei olnud ka enamasti väga jõukatest oludest.
Eesti vabariigi ajalugu on ühtlasi ka inimeste arenemise ja muutumise lugu. See on keeruline, sest faktide asemel tuleb üritada vaadata inimese sisse ja mõista, miks ta mingis kindlas olukorras just nii käitus. Päts lõi 1918. aastal rusika lauale ja hakkas vastu, 1939. aastal oli rusikas kuhugi ununenud. 1917. aastal päästis VilmsiToompeal teda ründavate madruste käest ei keegi muu kui Viktor Kingissepp, kes muutus hiljem Eesti vabariigi surmavaenlaseks.
Teiseks paneb ju mõtisklema, kui kiiresti olid koolipoisid omaks võtnud iseseisvuse idee. 1917. aasta alguseks ehk Veebruarirevolutsiooni paiku võis Eesti iseseisvusest vaid uneleda, avalikult sellest ei räägitud. Ometi läksid koolipoisid rindele ajal, kui alguses arvas enamik, et suure Venemaa vastu ei saa. Ja et ka ilma Venemaata ei saa.
Me näeme samasuguseid erinevusi ja muutumisi ka praegu. Osa arvab, et 24. veebruaril tuleb minna tõrvikurongkäigule, osa vaatab iseseisvuspäeva vastuvõttu telerist ja väike osa on tõesti ERMis vastuvõtul. Kuid laiemalt – ja mitte piirdudes vaid 24. veebruariga – leiab Eestist väga erinevaid poliitilisi vaateid, kusjuures olud, milles üles kasvati, on valdavalt ühesugused – ENSV. Võibolla tõesti praegu, kui varanduslik kihistus hakkab tundma andma, kasvab peale ka põlvkond, kelle erinevused hakkavad pihta juba lastetoast.
Suurem küsimus on rahvusriigist. Küllalt palju oleme näinud üleskutseid ja loosungeid, et rahvusriik on oma aja ära elanud. Olekski ülim naiivsus arvata, et tänapäeva rahvusriik on midagi sellist, mis tekkis 1918. aastal. Rahvusriigile tuleb anda uus sisu, millesse mahuksid hästi ja turvaliselt elama kõik Eesti inimesed.
Rahvusriigi lõpu kuulutajaile on mul lihtne küsimus: mis tuleb asemele? Üleilmne vabadus, milles võib piirideta liikuda ja töötada ning äri ajada kus tahes? Võime öelda, et Euroopa Liidus on paljuski need vabadused olemas, aga paar asja tuleks enne meelde tuletada.
Üldiselt pole vabadust ilma turvalisuseta. Euroopa Liidus valvavad turvalisuse järele politsei ja armee. Nende ülalpidamine tuleb Euroopa rahvusriikide maksumaksja rahast, Euroopa Liidu eelarve on selle koha pealt väga napp. Väljaspool Euroopa Liitu aga need vabadused lõpevad.
Globaalne vabadus on ilus loosung, aga see eeldaks ka globaalselt valitsust, eelarvet ja parlamenti. Või on vabaduse kontseptsioon arenenud nii kaugele, et võimu institutsioone pole enam vaja? Ajalugu on paraku näidanud, et utoopiline harmoonia asendub anarhiaga, mis kiiresti muutub türanniaks.
Mis juhtub, kui politsei ja armee kaovad, ei pea isegi teoreetiliselt ette kujutama. 2005. aastal, kui New Orleansi tabas orkaan Katrina ja linnaelanikud evakueeriti, hakati ka poode rüüstama, sest korrakaitsejõud olid tegevuses mujal. Kas keegi arvab, et midagi juhtub teistmoodi, kui välja kuulutada vabadus ja lõpetada rahvusriik? Olles objektiivne, lisatagu, et New Orleansis leidus palju neidki, kes teisi abistasid, kuid rüüstamised välistasid igasuguse turvalisuse. Rahvusriik muutub ajas, aga kas kaob, see on teine küsimus.
