Anvar Samost
kolumnist
Arutelu selle üle, kas jagada Eesti rikkaks ja vaeseks piirkonnaks, et saada Euroopa Liidust rohkem toetusraha, võiks viia küsimuseni, kuidas ilma rehepappi tegemata kogu riigi rikkust suurendada.
Olen alati suure huviga uurinud Euroopa Liidu statistikaameti ehk Eurostati ja Euroopa Komisjoni poolt regulaarselt avaldatavaid regionaalse sisemajanduse koguprodukti ehk SKT ehk rikkuse regionaalsete erinevuste kaarte. Sealt saab tihti mõne riigi kohta enam teada kui terve LonelyPlaneti reisijuhi läbilugemisega.
Kes oskaks arvata, et isegi nii jõuka maanagu Suurbritannia sees leidub piirkondi, kus sama moodi kui Eestis jääb SKT elaniku kohta ostujõu põhjal arvutatuna alla 75 protsendi Euroopa Liidu (EL) keskmisest– Lääne-Wales ja mõni veel. Samas on Suurbritannias muidugi ka piirkond nimega Inner London West, kus SKT elaniku kohta on 580 (!) protsenti ELi keskmisest.
Kaardilt leiab ka näiteks laia ja ühtlase Ida-Euroopa vaesuse vööndi, mis ulatub Soome lahest Vahemereni, hõlmates seal ühelt poolt Kreeka ja teiselt poolt Sitsiilia. Või siis allapoole keskmist jäämist tähistava violetse mere südames asetsev jõuka sinise tooniga silma torkav väike Praha saareke. Või et Põhja-Soome SKT elaniku kohta on viimaste andmete järgi ikka alla ELi keskmise – nagu ka SKT enamikus Hispaaniast või Portugalist.
Eurostat on jaganud kogu Euroopa Liidu majandusliku territooriumi kolmel tasandil regioonideks ning andnud sellele nomenklatuurile toreda, et mitte öelda sümboolse nimelühendi NUTS –Nomenclature des UnitésTerritorialesStatistiques.Prantsusekeeles, loomulikult. Inglisejaeestikeeles on sellühendilmitmeidmuid, samutitoredaidtähendusi.
Tänu viimase nädala jooksul palju toetajaid kogunud kahtlase väärtusega ideele jagada Eesti järgmise perioodi eurotoetuste saamiseks kaheks arvestuslikuks rikkuse taseme tsooniks (Suur-Tallinn ja muu Eesti), oleme nüüd kõik targemad ka selles osas, et tükk meie kodumaast on SKTga elaniku kohta jõudnud üle 110 protsendi ELi keskmisest. See on suurepärane teadmine, mille alusel võiks teha ka muid järeldusi kui idee Brüsselile NUTS 2 pinnal rehepappi teha.
Samas ennustan ideele pikka ja visa püsimist Eesti avalikus debatis.
Pole vahet, et EL on regiooni rahvaarvu alampiiriks seadnud 800 000 elanikku. Pole vahet, et rahandusministeeriumi vastavat osakonda juhtiv ametnik on poliitikutele viimast tõsiasja väga delikaatselt selgitada üritanud, märkides, et Eesti jaotamisel kaheks me seda kriteeriumi kummagi tekkiva regiooni osas „tõenäoliselt” ei täidaks. Pole vahet, et kui meie kaval plaan enne järgmise eelarveperioodi algust tõesti õnnestukskuidagi läbi pressida, siis tähendaks see väga järsku struktuuriraha investeeringute kukkumist Harjumaa piirkonnas.
Idee on lihtsalt nii nunnu, üdini nunnu. Kuidas saada rohkem raha lihtsalt kaardile üht kokkuleppelist joont tõmmates – see on peaaegu sama hea kui idee keset padrikut kerkivale kortermajade kobarale romantilist nime pannes korterid kaks korda kallimalt maha müüa. Juba on näha, et vähemalt üks erakond valitsusest ja üks opositsioonist on plaani „enda omaks” rääkimas.
Eelmiste eelarveperioodide miljardite jaotamisele ei eelnenud nimetamisväärset avalikku debatti. Summad olid abstraktsed, toetuste kasutamise projektid samuti. Isegi tagantjärele pole küsitud, kas need sajad miljonid, mis pole betooni valatud, vaid on mitmesuguste tööhõive, sotsiaalse kaasatuse, haldusvõimekuse, ettevõtluse jne „meetmete” kaudu lihtsalt öeldes ära söödud, ikka läksid asja ette. Suur liiklussõlm on vähemalt järgmised 50 aastat siiski päriselt kasutuses, aga kuidas selle sotsiaalse kaasatusega nüüd oli…
Tõsiasi, et Tallinna ja Harjumaa rikkus on 110 protsenti Euroopa keskmisest, peaks viima hoopis mõtteni, et oleme tänu oma tarkadele ja töökatele inimestele rikas riik ja sellisena peaksime ka käituma. Ehitama välja tänapäevased teed, mis annaksid Ida-Virumaa ja Lõuna-Eesti arengule mitu korda parema väljavaate kui ükskõik mis ettevõtlustoetused (milline oksüümoron). Soosima kohalike loodusvarade nagu põlevkivi ja mets väärindamist. Parandama välisühendusi, eelkõige Kesk- ja Lääne-Euroopa suunal. Kui vaja, siis tuleb võtta laenu, sest oleme selleks piisavalt rikkad. Ja loodetavasti kasutame laenu targemalt kui euroteotusi. Raskelt tulnud raha ikkagi.
