7

Heino Tamm: kas raha lõhn paneb volikogu tööle?

Valimistest on möödas ligi kolm kuud ning selle ajaga on kõigis omavalitsustes restart tehtud, koalitsioonid ja opositsioonid paika pandud, valitsejate ametidki jagatud.

Kui valija oma hääletussedeli valimiskasti lasi, mõtles ta kõige vähem koalitsiooni ja opositsiooni loomisest. Võib-olla on see ideaalis isegi normaalne, et on koalitsioon ja opositsioon, aga päriselus tähendab see üksnes poliitilisi mänge, milles tõuseb kasu vaid üksikutele. Rahvas andis oma hääle volikogu liikmetele selleks, et nad võtaksid vastu otsuseid, mis aitaksid uues suuremas linnas elu paremaks muuta.

25 volikogu liiget, kes uue Haapsalu linna ühendomavalitsuse volikokku valiti, on pälvinud valijate usalduse. Praeguste volikogu liikmete häältesaak ulatub 42-st 224-ni.
Olukord Haapsalus meenutab juba üha enam nõukogude aega. Mitte elukvaliteedilt, aga põhimõttelt. Kui nendel kaugetel aegadel oli võimul üksainus partei, siis tänapäevases Haapsalus on kestva ja mõnusa äraelamise leidnud ning kohaliku valitsemise tüüri pööramise kätte võtnud keskerakondlased koos varem end reformioravatega sildistanud, aga nüüd harjameeste valimisliiduks kohandunud seltskonnaga.

Looduses esineb nähtus, mida nimetatakse sipelgaveskiks või surmaspiraaliks. Kui salk pimedaid sõdursipelgaid mingil põhjusel peakolooniast eraldub ja juhtub üles võtma sama rühma liikmete lõhnajälje, siis võib tekkida sõõr, kus sipelgad käivad ringiratast, kuni surevad kurnatusest.

Surmaspiraali metafoori võib märgata ka inimsuhetes, kus mingi grupp sulgeb end välismõjude eest ja sumbub oma kitsa seltskonna probleemidesse ja lahendustesse. Sipelgaveski puhul tekib grupimõtlemine, kus tõrjutakse kõike uut ja võõrapärast ning otsitakse ikka ja jälle kinnitust enda mõtetele.

Maailm areneb sedavõrd kiiresti, et hädasti oleks tarvis sipelgaveskist välja murda. Kinnismõtete tekke vältimiseks on tarvis avatud meelt ja südametuld ehk teisisõnu õhinat.

Haapsalu linna kõrgeima võimuorgani töö on olnud juba aastaid üsna passiivne – enamikul volikogu liikmetest ei ole istungeil olnud ühtki küsimust, ettepanekut ega repliiki. Volikogu istungitel puudub arutelu suurema osa küsimuste puhul, istungid mööduvad enamasti kiirustades. Nõnda on osast rahvaesindajatest saanud lihtsalt lõpptulemuse vormistajad – käetõstjad.

Ka selle volikogu koosseisu esimestel istungitel pole olnud erilist aktiivsust. Kuid siiski – otsekui väike mesilastaru hakkas sumisema, kui päevakorda tõusis volikogu liikmetele volikogu tööst osavõtu tasu määramine.

Sõnum selle kohta, et volikogu tahab endale kõrgemat tasu kui eelmine koosseis, oli lausa jahmatav Kuhu jäi vanarahva tõekspidamine, et enne töö, siis palk? Kas on eetiline, kui volikogu sama koosseis määrab kohe endale tasu? Volikogu koalitsioon ei oleks pidanud oma tasu tõstmise üheks argumendiks tooma ka mõne teise, aga suurema omavalitsuse makstavat tasu. Põhjendused tasu tõstmiseks olid lapsikud. Oma tegutsemisega annab see volikogu nüüd igati välja palgalise näiteringi mõõdu.

See, mismoodi Haapsalu volikogu pistab oma käsi aina sügavamale linna maksumaksjate taskusse, et meelitada saadikuid suurema rahaga volikogu istungitel lihtsalt käima, on ühtaegu kentsakas ja piinlik. On ebanormaalne, et saadikuid, kes on end vabatahtlikult lasknud volikogusse valida, tuleb moosida veel rahaga.

Haapsalu linnas on arvukalt mittetulundusühinguid, mille liikmed tegutsevad tasuta. Volikogu liikmed ei peaks siin olema erandiks.

Lõpetuseks tahaks meenutada möödunud sajandi üheksakümnendaid aastaid, kui pärast esimesi demokraatlikke valimisi teostati kohalikku võimu kahel tasandil. Kõrgeimaks võimukandjaks oli 41kohaline maavolikogu ja selle esimeheks Toomas Vilosius.
Volikogu istungid kestsid sageli terve päeva ja tuli pidada isegi lõunavaheaegu.
Iseloomulikuks oli päevakorrapunktide keevaline arutelu. Erinevalt tänapäevast puudusid vastasleerid – koalitsioon ja opositsioon. Ka siis oli volikogu saalis „toolide soojendajaid”, kes suud kramplikult kinni hoidsid, samas oli aga neid, kes hingega võtsid osa kõikide päevakorrapunktide aruteludest. Üheks selliseks aktiivseks volikogu pinge- ja temposõltlaseks oli tolleaegne veterinaararst, praeguse aselinnapea Kaja Rootare isa Jaak Kalberg.

Lääne Elu (29.11.1990) kirjutas viimasest maavolikogust Jaak Kalbergi sõnadega järgmist: „Mehed, mõtleme tõsiselt! Kas volikogu praegusel koosseisul on ikkagi mõtet 4 aastat niimoodi koos käia? Miks on meil päevakorras just niisugused küsimused, mis ei ole hetkel Läänemaa jaoks kõige põletavamad? Miks jäid pooleli talvel alanud ajurünnakud? Milline oleks otstarbekam tööjaotus volikogu ja valitsuse vahel? Miks ei kiruta volikogu? Kas sellepärast, et volikogu pole teinud suuri prohmakaid? Aga võib-olla sellepärast, et me ei tee midagi? Nii ei ole ju muidugi võimalik eksida.”

Jaak Kalberg tunnistas ka ausalt, et temal enese jaoks vastused selged pole. Sama mõttekäiku toetasid tookord mitmed teisedki saadikud, kes samuti rõhutasid, et volikogu pole enda ajupotentsiaali siiani tõepoolest täiel määral kasutanud. Tegu oli tuha pähe raputamisega, mis küllap pani ka volinikes midagi seesmiselt kripeldama.

Selle jätkuks küsiks: kuhu küll on kadunud seesuguselt andunud rahvasaadikud tänapäeval?

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mnjah
Mnjah

Volikogu vajab EKRE meeskonda, seal erakonnas reeglina ei kardeta rääkida asjadest nii nagu need on. Kui EKRE läänemaa piirkond suudab luua endale tegusa meeskonna, on järgmised valimised tunduvalt edukamad. Läänemaa on EKRE jaoks valmis.

Sass1.
Sass1.

kas rahal on lõhn? mina teadsin, et hais!

Jaan
Jaan

Paraku hr Tamm valijate usaldust ei teeninud, seda kohatum on rahva valikut kritiseerida.

valija
valija

Mida? Mida sa õigustad neid tooli soojendajaid, kes on nii mugavad, et ei julge isegi aruteludesse sekkuda?

kodanik 3
kodanik 3

Sama lause ütles Sukles Lauri Luige kohta. Mina ei julgegi oma nime all sõna võtta sest mulle ei antud ühtegi häält.

k 3-le
k 3-le

Sukles aga kahjuks eksis (nagu ikka juhtub) või valetas meelega. Lauri Luik on rahvaesindaja, kellel volikogus praegu kõige rohkem valijate hääli. Aga kui pikalt valetada ehk hakatakse uskumagi.

Jaanile
Jaanile

Ju ta rohkem ikka valituid kritiseerib, kui valijaid. Tööd tehtavat komisjonides aga volikogu istung on tõesti rohkem käetõstmise koht. Vaadake volikogu ülekandeid ja veendute isegi. Ja kätt tõstetakse muidugi nii nagu suur juht ütleb. Kuidas siis muidu?

wpDiscuz