5

Ahto Lobjakas: lumi hall, lumi hall

Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv
Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv

Üks tõbi käib ringi mööda Eestit, levides sel aastal kommentaariumitrollidelt ja EKRE juhtidelt parimatele eesti kirjutajatele ja armastatuimatele eesti lauljatele.

Kasutades meilgi populaarseks saanud sõna, muutuvad nad lumehelbekesteks. Selle mõiste kasutamine enamasti vananevas keskeas inimeste kohta võib esmapilgul näida kohatuna. Lääne traditsioonis on lumehelbekesed viimase, kõige noorema generatsiooni esindajad. Kuid lugegem lähedalt ja hoolega kas või esimest Google’i pakutavat definitsiooni: „Mõistet kasutatakse äärmusliberaalide kohta, kes solvuvad iga väite ja veendumuse peale, mis ei kattu täpselt nende enda omadega. Need indiviidid usuvad, et nad on „ainukordsed” nagu lumehelbed, samas kui nende enda maailmapilt on täpselt sama habras.”

Kui eemaldame nüüd loetust „äärmusliberaalid”, saame üsna üllatava ja häiriva tulemuse. Kohanemisraskused maailma üha kiireneva eluga, kalduvus muutuva maailma peale solvuda ning hirm enda ja Euroopa hapruse pärast on just see, mis seob üheks vitsakimbuks üha enam Eesti inimesi, kes on paremal juhul lõpetamas teist noorust. Terminoloogia selguse ja tõlgitavuse huvides peaksime neile siiski leidma mingi muu nime lumehelbekese asemele. Kiirelt valikutes ringi vaadates tundub „lumihall” päris adekvaatse vastena. 2017 oli Eestis lumihallide kapist välja tuleku aasta. Aasta lõpuks ei ole jäänud ühtki suuremat lehte ega portaali, kus lumihallid ei moodustaks rusuvat enamust.

Mis lumihalle ühendab, on hirm sallivuse ees. Sallivus on harjumatu, uus ja ohtlik. Ta ohustab meie kombeid, keelt ja kultuuri – mis kõik on unikaalsed. Ta ohustab sallivuse allikat – Lääne tsivilisatsiooni – ennast. Lääne tsivilisatsioon on pime ja tormab oma hukatuse suunas. Meil (praegusel juhul eestlastel) on ajalooline ülesanne peatada see tormamine enne, kui on hilja. Muidugi ei ole ühtki lumihalli, kellele koidaks iroonia, mis on kodeeritud sügavale sellise jutuveeretuse kõikidesse vormidesse. Lumihallide hirm muutuste ees võib olla nende jaoks tõeline, aga sel puudub igasugune alus päriselus. Ta on vikaarne – ülekantud, teiste eest tuntav, end (kutsumata) teiste kingadesse asetav. Eestis ei tõsta pead islam ega veel vähem selle äärmused. Seks ja lastetegemine on midagi, mis keskealistesse puutuvad paremal juhul bioloogilise anakronismina. Sugudevabas eesti keeles ei tule kellelgi kunagi hakata läbivalt „tema” asemel „temake” kirjutama. Tõde ja faktid on lääne kultuuris universaalsed nähtused ning puht loogiliseltki on väga ebatõenäoline, et meie/eesti terve mõistus on nende viimane kindel linn olukorras, kus nad ise on seal Saksamaal hulluks läinud. Kõik need mured ja vaevused võivad tekitada õudust, aga kauge ääremaa lumihallidel pole nendega mingit pärispistmist. Ometi meenutavad suurte portaalide ja lehtede arvamusküljed üha enam priiuse rüütlite kogunemist enne viimset lahingut hea ja kurja jõudude vahel.

Kainelt asjadele vaadates on muidugi selge, et lumihallide vikaarne maailmavalu paigutub algteljele oma–võõras. Teljel on nii territoriaalne kui ka kultuuriline tähendus. Kui Angela Merkel ütles 2015. aasta septembri alguses, et Saksamaa avab piirid ja kõik (päris)põgenikud on teretulnud, siis avas ta lumihallide nägemuses kuidagi ka „meie” piirid. Kuidagi ohustavad moslemid ka „meid”. Seda mõtet edasi mõeldes jõuavad lumihallid kiirelt Houellebecqini. Saksamaa kantsler Angela Merkel on vaid sümbol, moslemeid on Lääne-Euroopas massiliselt elanud aastakümneid. ISISe terror on vaateid muutnud, kuid lumihallidele lähevad palju rohkem korda hirmujutud – moslemite ahistamislood ja vägistamislegendid. See on sümptomaatiline: lumihall ei karda mitte surma, vaid seksi viimase kõigis variatsioonides. Kuidagi teeb see kõik meist kristlased. Kuidagi teeb see meie naistest ahistamatud ja meestest mitteahistajad. Kuidagi teeb see meist meie.

Kainelt vaadates on lumihallide modernses loomemüüdis muidugi probleeme. Lumihallus võiks ehk olla mõistetav, kui me oleksime osa ajaloolisest Euroopast. Või vähemalt idasakslased. Aga lumihalli probleem on juba mainitud vikaarsus. Mitte üks prominentsetest lumihallidest pole elanud kusagil Euroopas sealset igapäevast elu ja päriselt lõimunud sellega, mida võiks õigusega nimetada tänaseks Euroopa kultuuriks. See, milles elavad lumihallid, on Gombrichi Euroopa, pildiraamatute ja atlaste Euroopa. Selles ei ole (ega saagi olla) kohta selle mõistmisele, mida tähendab Saksamaale inimkannatuse nägemine, millesse midagi parata saab. Selles pole kohta halastusele, holokaustile, ajaloo mõtestamisele ühiskonnas aastasadu toimunud mõttevahetusena. Laiemalt pole selles kohtas mõistmisele, mis tegelikult on vabadus. Vabadus on lääne ühiskondades aastasadadega tekkinud ruum indiviidi ja erinevuse jaoks. Algselt usulise, praegu (peamiselt) seksuaalse erinevuse jaoks, kuid põhimõtteliselt on tegemist ühe ja sama protsessiga. „Meie” vabadus on laenatud nähtus. Lumihallide vabadus on nõukogudeaegset terminit kasutades kalkakoopia pärisvabadusest. Uku Masing vaevalt kõhkleks selle kohta kasutamast eesliidet -iger: igerromantism, igerrahvuslus, igereestlane. Lumihalli suurim iroonia üldse on see, et ta ei mõista, et see, mida ta omaks peab, pole päris oma, vaid (kehvalt ja mõistmatult) teistelt laenatud. Meie oma lihtsate sõnadega sisaldub sama lõhe sõnapaaris haridus–haritus. Lumihall, kes on üle saanud kadakasaksikust Kinderstube’st, peab kõrgeimaks vooruseks haritust. Kuid haritus, nagu see sõna meil käibib, on luitunud koopia haridusest. Haritus tähendab kommete tundmist, selle teadmist, kus on kombekas teha mida ja millal. Sellist teadmist läheb aga vaja vaid nendel, kelle haridus on ebapiisav selleks, et selliseid otsuseid teha instinktiivselt, päriskultuuri kandjate ja omanikena.

Lumehelbekese ja lumihalli tüpaažidel on siiski üks põhimõtteline erinevus. Lumehelbeke sulab (väidetavalt) kohe, lumihall koguneb varjulistesse kohtadesse määndunud kuhjadena kauaks, külmadel kevadetel juunikuuni. Pole võimatu, et Eesti lumihallus, mis elab vimmast, võib kesta veel põlvkonna. Eesti on väike koht, tervetel kontinentidel on ressentiment’il (ehk vimmal) põhinevad kultuurid üle elanud aastatuhandeid (nagu Nietzsche tähendas kristluse kohta). Eestis on väikese ja avatud maana lumihallidel ilmne demograafiline probleem järelkasvuga. Seda on järjest vähem ning see, mis on, tahab lumihallist Eestist üha rohkem ära, välismaale. Ükski rahvuse sigitamisprogramm ei muuda selle voolu suunda, kõige vähem seksist ja magamistubadest jutustavad vanaisa- ja vanaemaeas lumihallid.

Lumihallus võib meie elu rikkuda kas mõneks aastaks vôi mõneks aastakümneks, praegu on seda raske öelda. Sotsioloogiliselt asjale vaadates on tegemist ühe põlvkonna võimetusega kohaneda muutuva eluga. Võimetus sünnitab vimma. Moslemid, geid ja noored teevad asju, milleni lumihall ei jõua. Moslemid Saksamaal elavad paremat ja jõukamat elu. Geidel ja noortel on parem seks. See, mis kannab lumihalle, on ebaõiglustunne. Sisu on sel, parafraseerides klassikuid, nõukogulik (mõelgem ENE rassiklassifikatsioonitabelitele ja miks neid armastatakse). Vorm üha enam samuti („sallivusest nõretav” jäi meelde ühest äraspidisest jõululoost). Selline on lumihalli kultuur, sealt on pärit ta elumõistmine ja valikute universum. Nagu Poolas, Ungaris, Ida-Saksamaal ja mujal ajaloo põiktänavates. Lumihalli kurtmine maailmale kõlab: „Kus on minu tõde ja õigus?”

Tulen tagasi loo alguse juurde. Lumehelbekest ja lumihalli lahutab sõna „liberalism”. Midagi ei pea lumehelbeke rohkem omaks ja midagi ei vihka lumihall rohkem. Liberaalsel maailmavaatel – mis on siin mõistetud lihtsalt meie tänase elukorralduse põhiseadusliku destillaadina – on palju definitsioone. Tähtsaim pole praegusel hetkel mitte isikuvabadus või inimõiguseid, vaid paranemisprintsiip, tuntud ka meliorismina. Lumihalli jaoks kannab seda tähendust sõna „progress”. Progress, lootus elu kvalitatiivsele paranemisele, on see, millest lumihall on ilma jäänud. Sealjuures ka jõukas lumihall – sest midagi peale lumihalluse tema valikute assortii ei sisalda, sest Eesti kultuur talle midagi muud lihtsalt ei võimalda. On väga vähe inimesi, kes Eestist juurdunult on suutnud lumihalli endast eemal hoida – ja nende seas niisama hästi kui pole haritlasi.

Kui progressi, elu paranemist ega ümbersündigi pole loota, siis tulgu düstoopia. Tsiteerides Bulgakovit: üha rohkem seisab Eesti trammiteedel lumihalle, kes kõik läbisegi pillavaid maha õlipudeleid, lootuses, et tuleb häving, mis teeb kõik jälle võrdseiks.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Lobjakal on teataval määral õigus.Mitte ainult meil vaid terves maailmas on tõbiseid üha rohkem ja rohkem.Eriti hakkab see silma sõnavabaduse pideva piiramisega,meie ajakirjanduses aga enese tsensuuriga st.”pead tema soove lugema ta silmadest” muidugi omanike omi !

REIN
REIN

1980natel käis mööda vennalikku NSVLi sama tõbi ringi – rahvuslus. See tõbi ei lakka veel olemast niipea. Lobjakas jääbki ootama oma unelmate Eestit. Sellis pole päriselt olnud ega tule.

jhjh
jhjh

Räige propaganda. Ajaloost meeldetuletuseks, et natsid arenesid välja vasakpoolsetest sotsidest, mitte aga parempoolsetest. Ilmselgelt oleme jälle sellel teel tagasi.

2. kodanik
2. kodanik

Doktor Lobjakas on tark mees ja teab ilmeksimatult täpselt, et suur osa rahvast on tõbine. Kes vähem, kes rohkem. Diagnoosi pani, aga retsepti ei kirjutanud.

jhjh
jhjh

Eelmise kommentaari valguses oleks retseptiks gaasikamber. Või Siber. Vms.

wpDiscuz