Lugenud läbi Ene Pajula artikli kultuurimajas 15. detsembril toimunud kontserdi kohta („Parimatestki kavatsustest alati ei aita“, LE 19. detsember), sattusin hämmeldusse.
Mul oli soov ajalehe kaudu tänada selle korraldajaid. Teen seda vaatamata kriitikale, mille pidid vastu võtma kultuurimaja poolsed kontserdi korraldajad ja linnavalitsus.
Minu arusaamise kohaselt on pensionärid suures enamuses haritud inimesed. Et esitatud muusikapalad olid inglisekeelsed, ei tohiks olla takistuseks mõistmaks nende meloodiat. Ah et palade sisu oli liiga sünge ja neis oli juttu ka surmast? Kahjuks on surm elu osa, mis ei küsi aega ega kohta. Ta saabub siis, kui on ettenähtud aeg. Minu abikaasa lahkus just jõulude eelsel ajal ja ma arvan, et surmast kõnelemine ei ole ka sel perioodil taunimist väärt.
Muusikat mõistvale inimesele oli kontsert võrratu, minu emotsioonid tõusid taevaste kõrgusteni. Küllap edaspidi korraldatakse jõuluüritusi ka neile, kellele meeldib kuulata laule stiilis „Hiir hüppas, kass kargas“.
Tuhat tänud suurepärase, omanäolise ja kõrgetasemelise kontserdi korraldajaile.
See kontsert oli vajalik neile, kes oma mätta otsast kaugemale ei küüni nägema ega kuulma.
Ellen-Velaine Jaks
Samal teemal: https://online.le.ee/2017/12/19/ene-pajula-parimatestki-kavatsustest-alati-ei-aita/
Kummaline vastulause, “muusikat mõistvalt inimeselt”.
Ene Pajula ei väitnudki et Temale oli muusika mõistmatu, vaid seda, et Temale ja paljudele teistele ei tundunud see sobilik jõulukontserdina?
Elu koosneb paljudest sündmustest aga on üldlevinud tavad. Pulmas näiteks ei ole paslik “Ema süda” esitada , liiatigi serbo-horvaadi keeles nagu “haritud” inimesele kohane?
Võrratu kontsert valel ajal ja põhjusel („Hiir hüppas, kass kargas“ mättalt
“kaugemale” vaatamiseks)- oli minu arusaama kohaselt kritiseeritava sõnum.
Imelik arusaam muusikast sellel proual ja viimane lause artiklist oli vastuoluline eelneva öelduga.
Erinevus rikastab: ühele meeldub ema ja teisele meeldib tütar – nii on!