„Spottyl on krambid. Oled sa olemas? Ma hakkan kohe sõitma!” Iga loomaarsti nädalavahetuse unistus on sellise telefonikõnega täitumas. Epilepsiahooga koeri olen varemgi ravinud, seetõttu ma ülearu ei muretsenud. See võib juhtuda igas vanuses loomal, ja olla teinekord ka ühekordne juhtum. Kui Spotty aga kliinikusse jõudis, ei näinud ta sugugi epileptiku moodi välja. „Ta vist läheb ära. Ma ei tea, vist ikka veel hingab. Vahepeal nagu ei hinganud ka enam,” olid omaniku segaduses seletused sel ajal, kui ta koer käte vahel kliiniku uksest sisse jooksis.
Väike koer oli suure teki sees tõepoolest kringli moodi ennast kokku tõmmanud ja pea hoopis viltuselt kuklasse visanud. Kui teda käsitleda, hakkasid käpad omasoodu lakkamatult aerutama. Oma ümbruskonnast ei adunud koer enam midagi. Omaniku sõnul oli ta kodus kümne minutiga sellisesse seisundisse vajunud. Ühel hetkel oli veel kõik korras, aga järgmisel oli koer justkui purjus taarunud ja siis pikali kukkunud. „Aga õues käis küll juba hommikul vara ära. Huvitav, kas ta võis õuest midagi saada? Või keegi hoopis andis talle midagi? Kas mingi mürk ei või nii teha?”
Omaniku ning minu enda teooriad lendasid mu peas edasi-tagasi ja üritasid mingile loogilisele järeldusele jõuda. Tulutult. Sellist olukorda nägin ma elus esimest korda. Esialgu jätsime koera tilguti ja jälgimise alla. Kas see võis olla mingi insuldi moodi asi? Vanuse poolest oli koer selliste murede jaoks veel vähe nooruke. Nii pärastlõuna kui ka õhtu jooksul ei olnud mingit muudatust näha.
Õhtul aga hakkas omaniku teine koer samamoodi taaruma ning seega oli selge, et individuaalsed haigused langesid meie kahtluste nimekirjast välja. Need koerad olid endale ikka midagi sisse söönud, või oli neile hoopis midagi sisse söödetud. Teine koer Boer oli 40kilone segavereline isend, kes viidi kohe Tallinnasse loomade kiirabi kliinikusse. Bosse suutis pidevalt teadvusel püsida, ning pärast maoloputust ja öist jälgimist sai ta juba järgmiseks hommikuks koju tagasi. Natuke uimasena, kuid siiski adekvaatsena. Spotty seisund ei olnud selleks hetkeks aga üldse muutunud. Koer oli endiselt teadvusetu, tema hingamist oli vaevu näha. Soojendamist, tilgutamist ja jälgimist jätkates otsustasime siiski oodata ja vaadata.
Kogu mõttetöö tulemusena leidsime ka haigestumise kõige tõenäolisema süüdlase: bakter Clostridium botulinum ehk botulism. See bakter on suuteline vaid õhuvaeses keskkonnas toimetama, nagu on näiteks konservid või vaakumpakendid. Toidul endal ei ole bakteri toodetud mürki mitte kuidagi näha. Ainsaks vihjeks on kummis pakendid ja konservikarpide kaaned. Kust ja kuidas täpselt koerad mõnd sellist toitu kätte said, jääb siiani arusaamatuks. Kuna nad aga elutsevad talli juures, kust käib iga päev läbi lugematu hulk inimesi, siis ei saa välistada, et keegi neile teadmatusest kõlbmatut toidupoolist pakkus. Siit veel kord siis kõigile meeldetuletus: koer ei ole prügikast! Kuigi neile iseenesest meeldib igasugune laagerdunud ja haisev kraam, võivad nad sellest siiski ka väga haigeks jääda. Eriti saabuvate pühade ajal tekib tihtilugu hulgaliselt toidujääke. Pidage siis meeles, et need ei pruugi olla teie koerale paslikud. Ja et ka loomaarst tahab pühade ajal puhata ja mitte tegelda maoloputuse ja klistiiriga.
Kuidas aga lõppes Spotty lugu? Väike koer oli neli päeva koomas. Selle nelja päeva jooksul jõudsime võtta vähemalt viiel korral vastu otsuse, et rohkem me teda ei kiusa. Kõik viis korda otsustasime, et ootaks ikka natuke veel, sest otseselt piinasid tal ju ei ole. Ta lihtsalt ei funktsioneerinud nii, nagu peaks. Neljanda päeva õhtul tõmbas Spotty esimest korda oma kuivanud ja lössis keele suhu tagasi ning neelatas sügavalt. Üks silm hakkas selgemaks minema, siis teine. Öö otsa käis ebamäärane rahmeldamine, jõuetu koer püüdis ennast püsti ajada ja mina üritasin teda paigal hoida, et ta endale nende katsete ajal liiga ei teeks. Või lihtsalt peadpidi kuhugi kinni ei jääks ja kogu saaga lõpuks veel ära ei lämbuks. Viienda päeva hommikul seisis Spotty seina najal püsti ja hakkas isuga sööma. See on olnud üks väheseid hetki, mil loomaarstina lihtsalt looma kõrvale põlvitan ja nutma puhken. Sest tundub uskumatu, et kogu selle segaduse, väsimuse, jama ja lootusetuse seas veel midagi nii ägedat juhtub.
Praegu on Spotty täiesti taastunud. Tundub, et ühtegi püsivat jälge see seik talle ei jätnud. Loodan, et see oli esimene ja viimane botulismi juhtum, mida oma silmaga nägema pean. Selles võtmes soovin kõigile ka rahulikku ja mõistlikku pühade aega.
Häid pühi ja head
Häid ja rahulikke pühi Teilegi, meie pere neljajalgsete tubli tohter 🙂