Homme, kolmapäeval on luutsina- ehk luutsipäev, mida on Eestis tähistatud eeskätt rannarootsi aladel, sest rohkem on tegemist Rootsis levinud pühaga.
Ajaloolane Lauri Vahtre on arvanud, et Eestisse saabus luutsipäev dominikaani ja frantsiskaani mungaordude kaudu, kelle juures päeva nimipühak Lucia oli väga austatud.
Ööd pärast luutsinapäeva on nimetatud ka aasta pikimaks, mis kunagise Juliuse kalendri järgi vastab ka tõele.
Kõigi teiste erandlike päevade kombel püüdsid vanad eestlased ka luutsinapäeval halvast vabaneda või seda eemale hoida. Sellele päevale eelnenud ööl pandi kariloomade söögiks olevatesse heintesse raudese. Usuti, et vastasel juhul poeb heinte sisse luutsi ja loomad ei taha enam heinu süüa.
Peale raudesemega heintest luutsi tõrjumise prooviti ka luutsit kotti ajada. Selleks käis täiskasvanu pööningul ringi ja ajas luutsit taga, püüdes teda välja ajada. Püüdjad ootasid kotiga all, et elukas kotti saada. Enamasti lõppes kogu otsimine hüüdega, et luutsi on käes, mille järel visati kotihoidjale vett kaela. Arvatavasti oli kastmiskombel kunagi viljakusmaagiline tähendus.
Sel päeval kehtis ketrus- ja kudumiskeeld, kuid valmistati jõuluehteid.
Lääne-Eestis ja saartel käisid ringi luutsid ehk maskeeritud jõulusandid. Luutsid olid enamasti noored inimesed, kes liikusid perest peresse muudetud välimusega. Tavaliselt riietusid mehed naisteks ja naised meesteks ja kandsid vööl vitsu või vitsakimpe. Luutsid ei palunud ande, vaid kontrollisid kodust korda ja pühadeks valmistumist. Vits kuulus karistus-, ergutus- ja tervistava vahendina ka mardi- ja kadrisantide, vahel jõulusantide, jõuluvana, kuid ka näiteks urbepäeva juurde.
Rootsis valitakse Lucia
Eriti populaarne on luutsinapäev Rootsis, rootsikeelses Soomes ja ka Itaalias.
Luutsinapäevaga algabki Rootsis jõuluaeg. Selle päeva puhul valitakse igas kogukonnas välja Lucia, kes peab olema blond neiu. Lucia juhib sel päeval protsessioone. Lucia kannab peas pikkade põlevate küünaldega krooni ja tal on seljas punase ehisvööga valge kleit.
Linnades ja külades toimuvatel protsessioonidel kõnnivad Lucia järel tütarlapsed, tähenoormehed ja jõuluvaimud ehk tomtar’id. Viimased toovad tavaliselt peredesse saiakesi, piparkooke ja kohvi. Luutsipäeva juurde kuulub kuuma glögi joomine ja laulmine, üks tuntumaid luutsinapäeva laule on „Santa Lucia”, mille rootsikeelses variandis räägitakse pimedusest, mis on üle maa, ning sellest, kuidas Lucia selle eemale peletab.
Meie rahvakommetega sarnaselt hakatakse ka Rootsis sellest päevast alates kaunistama kodusid, et jõulupühadeks valmis olla. Palju kasutatakse kaunistamiseks kunstlilli, majaustele riputatakse säravad punase paelaga kaunistatud pärjad, lakke kroonid.
Helsingis tähistatakse luutsinapäeva vaiksemalt kui Rootsis. Seal laskuvad pärast Aleksandri väljakul peakirikus peetavat jumalateenistust kirikutrepist alla valges kleidis luutsinakrooni kandvad tütarlapsed, kes istuvad hobukaarikusse ja alustavad ringsõitu läbi linna. Tänapäevastel luutsinatel on peas kõrgetest elektriküünaldest kroon, ka tonttu’del on küljes elektrilaternad. Reklaamtulede ja piduliku tänavavalgustuse valgel järgneb luutsinatele hulk dekoreeritud autosid, millel on kõiksugu tegelased: Miki-Hiir, jõuluvana, kostümeeritud ratsanikud jpt. Protsessiooni tegelastel aga algab rongkäigu lõppedes Finlandiatalos luutsinapidu.
Pühak Lucia
Lucia elas 3. sajandi paiku Sitsiilias Sürakuusas ja oli pärit jõukast perest. Pärast seda, kui talle ilmutas end püha Agatha, sai temast kristuse pruut. Lucial kulus palju vaeva, veenmaks ema, et ta ei soovi abielluda ja et varandus tuleb jagada vaestele. Ema nõustus alles pärast seda, kui ta ise ime läbi tervenes. Pettunud kosilane andis pruudi kui kristlase üles. Lucia määrati karistuseks lõbumajja, kuid äraviijad ei suutnud teda paigalt liigutada. Selle ime järel, umbes 304. aastal, Lucia hukati. Lucia kultus algas suhteliselt kohe pärast hukkamist. Keskajal oli ta Itaalias, aga eriti Sitsiilias armastatud kaitsepühak.
Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta
