Kunstnik Rait Pärg süütas näituse avamisel Carmen Kassi vahakuju. Foto: Arvo Tarmula
Haapsalu linnagaleriis kolmapäeval avatud rühmanäitust „Lennud” on raske ühe pealkirja alla mahutada. Tegemist on kunstiakadeemia 1990ndate alguses lõpetanud seltskonna ühisnäitusega ja nii mitmekesine, kui on olnud osalejate kunstnikutee, on ka näitusetööde valik.
Haapsalu linnagalerii lae all hõljub praegu skulptor Mari-Liis Tammi valgest kilest konstruktsioon, seintel kõrvuti Andres Koorti suured ühte värvi õlimaalid, Ene Luige miniatuurne mustvalge looming ja Margus Tõnnovi maalitud kaadrite rivi. Pimikus Agur Kruusingu video pendelpuust, nurgas Rait Pärja vahast Carmen Kassi pea ja akendel Eda Kommitzi vitraažid.
Carmen Kassi peas oleva tahi pani Pärg avamisel põlema. „Tegin selle teose kümmekond aastat tagasi. Põhiliselt on see vaha, aga selle sees on tatart, mannat, kohvi, nisu, otra ja veel igasuguseid asju,” rääkis kunstnik.
Carmen Kass koos teiste sellesarnaste töödega oli väljas näitusel Pärnu kontserdimajas. „Pärast näitust panin tööd puukastidesse ja oma ateljee pööningule. Aastaid hiljem tegin kastid lahti ja nägin, et hiired olid need poolenisti ära söönud. Carmen Kass jäi alles, sest tema oli mul ateljees kapi peal,” rääkis Pärg.
„Küll ma olin alguses õnnetu ja kuri, aga siis mõtlesin, oot-oot, siin on uus ja hea idee. Tegin uue näituse. Panin needsamad poolenisti söödud tööd näitusele välja, ainult et autorid olid Rait Pärg ja hiired. Ma neilt luba ei küsinud, aga nemad ei küsinud ka minult luba, kas tohib minu töid süüa.”
„Kaks pead jätsid hiired veel puutumata – üks oli Raimond Valgre, kuhu ma ei pannud vahale midagi sisse, ja teine Hillar Kohv, kus oli ainult kohviuba.”
30 aastat tagasi Eesti kunstiülikoolis õpinguid alustanud noortest on saanud keskealised kunstnikud ja pedagoogid. „Alustasime koos kunstiakadeemias õpinguid,” ütles Tammi. „Me ei ole varem ühist näitust teinud. Tuli mõte, et oleks tore kohtuda galeriipinnal ja mitte niisama, vaid koos oma töödega.”
„Me kõik oleme kunstile truuks jäänud, aga me ei saa kõik endale lubada, et me ainult sellega tegeleme,” rääkis Tammi. „Aga võib-olla just see, et kunst ei ole meil elatusvahend, on tähenduslik. Elu eri tahkude ja kohustuste kõrval on kunsti tegemine elu säravam hetk. See on meil nii luudesse kasvanud, et me ei suuda loobuda.”
Tammi sõnul võivad Haapsalu linnagaleriis kokku saanud kunstnike laadid olla erinevad, kuid kunsti puutuvad väärtused on sarnased. „Näitusel olevad kunstnikud püüavad ikka tabamatut leida, kunsti salapära. Müstikat, mis teeb kunsti eriliseks ja mille kaudu kunst teeb elu eriliseks,” ütles ta.
Näituse korraldas Haapsalu linnagalerii kuraator Agur Kruusing. „Tavaliselt ma ei soosi äkknäitusi, kus mingid kunstivälised põhjused toovad inimesi kokku, aga siin lubasin endale pisikest korruptiivset sammu (Kruusing ise kuulub samasse seltskonda). Tulemus on päris ilus sellele vaatamata, et puudus nii-öelda kuraatorlik järelevalve,” leidis ta.
„Tänapäeval soovitatakse elu mitte väga tõsiselt võtta, aga meil oli seltskond, kes võttis kunsti väga tõsiselt, ja see paneb telje paika,” ütles Ene Luik. „Kunst ei kasuta sõnu, see on täiesti teine keel. Selles keeles me elame ja tõlgendame elu, maailma tähendusi, ja kui seda ei saa teha, siis ei saa üldse elust aru,” lisas ta.
