Valimiskomisjoni plaan jagada Eesti valimisringkonnad ümber pole esmapilgul paha. Teatud hulk enam-vähem ühesuurusi ringkondi enam-vähem võrdse mandaatide arvuga – miks ka mitte. See tagaks kõikide piirkondade võrdse esindatuse riigikogus. Suuremates valimisringkondades oleks ka väiksematel erakondadel võimalik saada kas või üks mandaat. See aga on ainult asja üks külg.
Kui vaadata moodustatavaid ringkondi lähemalt, siis – mis pistmist on Haapsalul Pärnu, Viljandil Võru või Narval Paidega? Eestis on laias laastus kahte tüüpi kandidaate: ühed, kes löövad igal pool läbi, ja teised, kes saavad ühes maakonnas (või linnas) 90 protsenti hääli, aga kõrvalmaakonnas (linnas) ei saa ühtegi. Siis hakkab lugema see, kui palju selles ühes või teises on valijaid. Kui on palju, saab kohapealt inimene valituks, kui on vähem, ei saa ilmaski.
Eesti on küll väike riik, aga mitte nii pisike, et kõik kõiki tunneks. Tuntakse nomenklatuuri ehk suhteliselt väikest osa ühskonnategelasi, ettevõtjaid, saatejuhte, näitlejaid jt, kellest igaühest võib heal juhul saada poliitik. Ka poliitilist nomenklatuuri ehk staarpoliitikuid endid on üsna piiratud hulk.
Teoreetiliselt võiks terve Eesti olla üks valimisringkond, sel juhul saaksime endale staar-riigikogu. Võimalik, et see polekski halb, sest me ju valiksime neid, kes on end juba ühel või teisel moel tõestanud, ja me valiksime nad tervet riiki, mitte valda või linna juhtima.
Praktiliselt see siiski väga hea mõte ei oleks, sest need, kes valitsevad tervet riiki, peaksid seda tervet riiki ka tundma, vähemalt kollektiivselt peaksid nad seda tundma, ja see on võimalik vaid juhul, kui riigikogus on ikkagi ka eri piirkondade inimesed, igati tublid ja targad, aga mitte staarid. Karta on, et see pole võimalik ei ühe ega ka seitsme valimisringkonna puhul.
