Olev Remsu: ma ei talu rutiini

Olev Remsu. Foto: Lemmi Kann

Novembri esimesel päeval 70aastaseks saanud Olev Remsu elab kadedaks tegevalt vitaalset ja viljakat elu. Trükist tuli äsja kaks raamatut järjest, üks on pooleli. Tema kolumnid ilmuvad regulaarselt Postimehes ja vahel Päevalehes. Sel aastal on ta käinud Hiinas ja Austraalias, lähematest paikadest rääkimata; iga nädal tiirutab ta mööda Eestit küll autoga, küll jalgrattaga.

Reede hommikul tuli ta Haapsalu promenaadile Lääne Elu fotograafi ette otse basseinist, kus ujus oma tavapärased kaks kilomeetrit.

Kas teid ajab kõiki neid asju tegema uudishimu?

Ma ei talu rutiini. Ema ütles, et sa ei seisa pudeliski püsti. Ma ei püsi ühe koha peal. Õnneks olen end saanud teostada giidina. See olekski mu õige töö, sest mulle meeldib tohutult mööda maailma ringi kooserdada ja lobiseda meeldib ka. Ja kui selle eest ka makstakse…

Sel aastal olen käinud Poolas, Hiinas, Austraalias. Hiiumaa ja Kihnu ja selliseid otsi on veel olnud. Riia ooperis koos vanalinna ekskursiooniga, järgmisel päeval tiir juugendlinnaosas. Juugendlinnaosa on Riias kõvem kui vanalinn.

Algul olite giid peamiselt Euroopas bussireisidel.

Kõik suured linnad – Pariis, London, Praha – käisin läbi esimest korda giidina, nii et polnud varem käinud. Kui Eesti riik vabaks sai, ei olnud Youtube’i ega Google Mapsi. Käisin rahvusraamatukogus vanu kaarte vaatamas. Ka pommitatud Saksa linnad on ju tagasi ehitatud. Vana kaardi järgi tuubid linna pähe. Austraaliasse ja Uus-Meremaale minnes lasen ka kõik linnad Youtube’is läbi ja keegi ei saa aru, et oled esimest korda. Materjali on Youtube’is nii palju, et ei jõua iialgi seda läbi käia. Kui alustasin, oli ikka päris raske.

Kõige huligaansemad on ekskursioonidel kooliõpilased ja kõige targemad on pensionärid.

Oleks hea, kui oleksin ainult rändaja! Tulin kolmapäeval Tartust Haapsallu Meleski, Kolga-Jaani ja Põltsamaa kaudu. Igal pool läksin maha. Meleskil polnud kümme, Kolga-Jaanis seitse, Põltsamaal viis aastat käinud – vaja üle vaadata!

Uusi kohti Eestis minul pole. Näidake mulle üks koht, kus ma pole käinud!

Jalgrattaga ikka on veel läbi sõitmata kohti?

Neid kohti veel on. Mind tõmbavad surnuaiad, kirikute varemed, mahajäetud kohad, ausõna peal seisvad majad, hurtsikud, millel katus sisse langenud. Igatahes mitte uus ja silmatorkav. Metsast võib leida onnikese, mille keegi on millegipärast ehitanud. Keset sügavat metsa!

Räägime teie rattahullusest.

Jah, niimoodi võib seda nimetada küll. Sõidan korraga 45–50 kilomeetrit. Enam ei sõida aja peale. Varem sõitsin näiteks Riisipereni ja tagasi, olid oma rekordid ja puha. See tuleb jälle rutiinitalumatusest – tahaks vaheldust. Sõidan alati võõrastes linnades, kui giid olen. Panen rahva hotelli, laenan jalgratta ja sõidan kõik kohad läbi. Teen ikka nii: eksitan ennast alguses ära ja vaatan, mis välja tuleb. Pärast hakkan otsima, kus hotell on, ja käin sealhulgas ka kuulsamad kohad läbi. Paljud maailma linnad olen nii risti-põiki läbi sõitnud.

Äsja tuli teil välja reisikiri „Okeaania, James Cook ja Uku Masing”. Miks Cook ja Masing?

Masing oli etiopist ja germanist, aga ka Okeaania kultuuride tundja.Ta teadis 60–70 keelt ja need olid tal peas riiulites – kui vaja, tõmbas välja. Austraalia ja Okeaania keeli teadis ta palju. Olen raamatus Masingut üsna palju kasutanud, viitan temale.

Ja ümbermaailmareisija James Cook… Ma olen Emajõe ääres kasvanud, seal tahtis igaüks meremeheks saada, ehkki teine kallas paistis. Kevadel suurte üleujutuste ajal oli seal ka midagi meresarnast. Tahtsin saada James Cookiks. Ema-isa hirmutasid, et Cook söödi ära, aga vastasin, et mind juba ei sööda!

Pärast 8. klassi läksingi Tallinna merekooli sisseastumiseksameid tegema. Olin juba siis lühinägelik, kuid nii ei saa tüürimeheks. Aga ainult sealt sai minna edasi Leningradi õppima kapteniks. Cook oli ju kapten. Oleksin saanud õppida ainult motoristiks või katlakütjaks ja läksin ikkagi keskkooli.

Tartu ülikooli eesti keelde astumine tuli pinginaaber Jaan Undi mõjutusel. Meie klassist läksid üsna paljud eesti filoloogiat õppima, või ajalugu. Viimased spetsialiseerusid arheoloogiale või kunstiajaloole. Arheoloogias ja filoloogias oli punast värki vähe.

Olen teinud ka ümbermaailmareisi. Tongas elab 100 000 inimest, seal elas minu seal olles kaks eestlast – Leonhard Niit ja Risto Härmat. Arva, mida need kaks eestlast seal teises maailma otsas omavahel tegid?

Kas võtsid koos kohalikku napsi?

Mõelge „Tõe ja õiguse” peale. Käisid kohut! Niit oli öelnud, et Härmat on narkar, ja too kaebas ta au ja väärikuse solvamise pärast kohtusse.

Tonga pealinnast Nuku‘alofast, mis on ühe- ja kahekorruseliste bangalote linn, lendasin ära 9.09.1999. Ületasin kuupäeva raja, samal kuupäeval olin Los Angelese pilvelõhkujate vahel.

Sattusin Tongale nii, et üks ärimees Käsmust sõitis oma laeva sinna müüma. Tänu kaptenile jõudsime kolm nädalat varem kohale. Tagasisõidupiletid olid ostetud, nii olin kolm nädalat Tonga saartel. Tagasi tulin Los Angelese, Tokyo ja Moskva kaudu, et teha maakerale tiir peale.

Mis ajendas eelviimast, Haapsalu-teemalist raamatut „Väikelinna baabad” kirjutama?

Mõtlesin, et osa jutte, mida Voldemar Pinn on mulle Haapsalu kohta rääkinud, tuleb avalikkuse ette tuua. Minu arvates moodustab meie kõigi teadmine rahvusliku ühismälu. Kellel midagi sotsiaalsemat teada on, ei tohiks seda jätta enda teada. See on nagu heategu teistele.

Kui Kiltsis oli lennuväli, tundis Pinn ohvitsere ja teadis selliseid asju, mida ükski ajaleht tollal ei avaldanud. „Baabades” olen mälu järgi proovinud neid talletada.

„Baabade” peategelase Ljuboviga elasin üle 20 aasta, 2010. aastani Tallinnas rahvusraamatukogu taga ühes majas, kus meie pere oli ainus eesti pere. Aga kui meie ära kolisime, oli Ljubovi pere seal ainus vene pere, ülejäänud oli rahvusvaheline seltskond: itaallased ja teised.

Ta oli väga markantne proua, nagu raudnael. Ta sõbrannad töötasid Balti jaama turul. Ljubov, valge suvekübar peas, käis nendega juttu ajamas, kübara suured ääred lehvisid tuules.

Minu tollane naine arutas Ljuboviga naisteasju ja Külli kaudu kuulsin minagi. Kõigepealt oli mul soov need Haapsalu teemad kirja panna ja siis sidusin need markantse Ljuboviga.

Nii et Haapsalu elanik võiks seda lugeda?

Jah. Saaks teada ka minu versiooni tollastest äritegemistest. Seal on kirjas Haapsalu individuaalide kütmisest, kuidas see lennukibensiiniga käis. Pilootide lennutunde arvestati kulutatud kütuse järgi. Nii et kasulik oli kütust müüa. Kui lennuväli ära kolis, pidid siinsed individuaalide omanikud kõik ahjud ja katlad ümber tegema.

Kas uus raamat on juba soojas?

On jah, ma ei oska midagi muud teha. Kirjutan eesti filoloogidest, oma esimesest kursusest. Ühest neiust, kes ei abiellu sellega, kellega ta oma kursuselt tahaks, vaid kellega ema peale käib. See oli mul ammu alustatud, vana jutt on üles soojendatud.

Kas teil Haapsalus kitsas ei ole?

On küll kitsas, väga. Kui oled Tartus ja Tallinnas sellises seltskonnas elanud. Seal on alati mingi kohvik, kus üks-kaks inimest on ees. Siin sellist kohta ei ole. Mis ei tähenda seda, et ma oleksin kogu aeg kohvikutes tolgendanud, aga ikka käisin.

Ühine meelsus on tähtis, et su vestluskaaslane saab sinust aru.

Mida Haapsalu kohalikust poliitikast arvate?

Kohalikust poliitikast ega elust ei tea ma midagi.

Kas teil Haapsalus ei ole sõpruskonda?

Algul käisin bridžiklubis, aga… Ma ärkan kell 3. See on väga ränk saatus, ma ei tea, kas on võimalik ümber õppida. See on mul lapsepõlvest peale ja aina süveneb – ärkamine nihkub aina keskööle lähemale. Bridži ei saanud ma seepärast edasi mängida, et mäng kestis keskööni, mina aga lähen enne üheksat magama. Pealegi kulutasin seal oma vaimuenergiat, mida vajan kirjutamiseks.

Olete Postimehe püsikolumnist. Miks te poliitika üle arutleda tahate?

Tartu ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna seltskond on aina poliitikaga tegelnud, alati ninad koos ja poliitikast rääkinud. Poliitikast oli ülikooli kohvikus, Werneris ja Kukus kindlasti rohkem juttu kui kirjandusest, vähemalt poiste hulgas. Ilma poliitikata ei saa olla. Johnny B ja Linnart Mäll on olnud mu parimad sõbrad läbi aegade. Meil olid eri poliitilised vaated, aga see ei loe.

Kui ma enam ei lugenud filmidramaturgia loenguid, hakkasingi kolumne kirjutama. Praegu tegin raamatu kirjutamiseks pausi.

Olete oma kriitiliste arvamusartiklitega kõvasti vaenlasi kogunud.

Jaa. Ma ei püüa kellelegi meeldida, ei karda mitte meeldida või sugeda saada. Olen täiesti vaba. Vingerdajaid on nagunii terve ajaleht täis, selle vastu olen väga. Mind on mitu korda ähvardatud tappa. Need on inimesed, kel puudub mõtlemisvõime. Kogu asi käib emotsioonide pealt või puudub kriitiline mõtlemine ja loogika. Nende seisukohad, mis neil ammu veendumusteks kujunenud, on hetkeimpulsi tulemus, sõprade kaudu saadud. Näiteks rahvuslus.

Ma tunnen hästi Mart Helmet, ta on tark inimene, ta ei saa olla fašist maailmavaatelt. Aga ta on selline küünik, et näeb, et on üks auk, mille kaudu saab pere riigikogu liikmeteks: ajan rahvuslikku rada ja garanteerin oma perele hea sissetuleku. Ega see EKRE propageeritav rahvuslus meil arvatavasti suuremaks paisu.

Kes ise vaadetelt olete?

Vasakpoolne sotsiaaldemokraat. Kõige suurem innustaja on minul olnud Gustav Suits. Mulle meeldivad tema luuletused ja ka tegevus poliitikuna. Ta on Eesti töövabariigi idee autor. Lääne mõttes, mitte vene mõttes. Vene skaala järgi oli ta esseer. Suits tegi Villem Ernitsa ja Eino Leinoga Eesti–Soome ühisriigi idee ettepaneku. See aga lükati tagasi.

Mõelge, poeedid nägid seda 1918. aastal ette, mis 1939. aastal tuleb! Võib-olla ühisriigiga poleks seda kõike juhtunud? Nii lihtsalt poleks need asjad mingil juhul läinud.

Kas olete endiselt Eesti–Soome ühisriigi poolt?

Jah. Võib-olla siin on isiklik taust ka, sest mu isa on karjalane. Igatahes olen väga tiheda kontakti poolt.

Ühine Euroopa riik oleks veel parem… Või see on ehk liig, aga Soomega kindlasti. Igatahes peaksime võtma eeskuju põhjamaadest, kus pole mitte üksikute inimeste ahnusel põhinevad riigid, vaid selline ühiskonnakorraldus, et ka teised rataste vahele ei jääks. Kõigis neis riikides on vaeseid minimaalselt.

Kas teid mõnda parteisse on meelitatud?

Enam ei ole. Ainuke partei, kuhu olen kuulunud, oli ERSP. See oli altpoolt tulev nähtus ja tegelikult puhas vasakpoolne partei. Hea seltskond oli. Hindan inimesi, kes julgevad öelda, mida tahavad öelda. Niisuguseid pole palju. Nagu näiteks Tiit Madisson – aus ja omakasupüüdmatu inimene. Jaak Allik julgeb öelda. Mina hindan ka seda, kes on südames kommunist, mitte parteilane. Aga mitte nagu praegu, kui parteisse ei astuta mitte maailmavaate, vaid saama pärast. Õnneks on nüüd valida nelja-viie partei vahel, pole üks.

Olete öelnud, et valitsustest ei sõltu suurt midagi.

Valitsus võib palju asju nässu keerata, uppi ajada – aga ka mitte totaalselt. Paljud asjad lähevad oma rada paratamatult. Kõik on ennustamatu, juhuslik. Elu on juhuste juhus, me ei tea, mis saab. Kes ütleb, et teab, see valetab – või siis ei tea midagi.

Jah, suuri hoovusi juhib jumalik paratamatus ja ettemääramatus.

Ükskord Tõnis Lukasega arutasime, et Supilinnas maksab korteri ruutmeeter juba rohkem kui Tähtveres. Kes oleks seda osanud ette näha?

See on muidugi pisiasi, aga nii on paljude asjadega. Kas või Nõukogude Liidu lagunemisega – kas 1985. aastal, kui Gorbatšov tuli, keegi arvas, et see juhtub? Või isegi 1987? Paljud asjad ei sõltu mitte millestki. See on üks minu kindlaid veendumusi: raske on öelda, mida toob tulevik ja mis saab.

Jumalat te ju ei usu?

Olen läbi ja lõhki agnostik ja skeptik. See, kuidas kogu see kaadervärk – planeedid ja aatomid – on tekkinud, kas suurest paugust või mis, seda on väga raske seletada. Suur pauk on nagu mingi luuletus – oli vaja leida sobiv värsimõõt ja nii see välja mõeldi. Tulevad teooriad, mis lükkavad selle ümber. Eks pidi olema algtõuge, aga mingit kõrgemat jõudu ei ole, see kõik on ikkagi iseeneslik. Kas oli mingit mõtet anda elu sellele hullumeelsele paljususele, nii suure hulga loomade tekkimisele? Ikka paratamatus. Darwin saab selle kuidagi kohmakalt ära seletada. Aga jumala järgi võtta – milleks sa paned mürgi mao suhu või teed 1000 sipelgaliiki?

Kas paberajalehed ja -raamatud jäävad?

20 aasta pärast on kõik internetis, ehkki jäävad ka paberraamatud.

Gutenbergi järel jäid ju ka käsikirjad alles, aga neil on dekoratiivne funktsioon. Kui kõik kolib internetti, muule jääb museaalne otstarve.

Lõppude lõpuks on infokandjad ajaloo jooksul kogu aeg vahetunud. Raamat on püsinud ainult 600 aastat.

Ebalen sellise asja üle, kui pahandatakse, et jälle on lapsed internetis selle asemel, et ma ei tea, mida teha. Inimene on sotsiaalne loom, et mitte öelda karjaloom. Me kõik tahame suhelda. Kui tulid lauatelefonid – kõik rippusid torude otsas. Enne kirjutati kirju.

Kas täielik arvamusvabadus internetis, rumaluse ning kontrollimatu valeinfo vohamine hirmutab teid? Et on palju paralleelmaailmu, kus üldse ei tarbita toimetatud infokanaleid, vaid kus igaüks võib kuulutada oma tõde ja koguda jüngreid?

Umbes sama mõte võis olla, kui Gutenberg tuli. Enne trükimasina leiutamist kirjutasid mungad käsikirju ümber ja katoliku kirik kontrollis, mida võib levitada. Toona olid samasugused kartused.

Kogu emantsipatsioon on ju vabanemine üldistest pealesurutavatest ideedest. Võib-olla kõiges, mis meie ühiskonda juhib, selles, mis on meie põhiseaduses kirjas, on mõrad, mis altpoolt urgitsemisega tulevad välja? Ja pinnale jääb see, mida ühiskond vajab nii olevikus kui ka tulevikus. Keelata ja piirata nagunii ei suudeta. Mulle hakkavad ideoloogid vastu. Las olla hästi palju seisukohti! Õitsegu sada lille, valitsegu tuhat arvamust! Küll ise kasvab välja see õige, mis on vajalik.

Samamoodi on ju tulnud demokraatia. Must mass ja hirmsad radikaalid lõid ju tänapäevase Euroopa. Kuulujutud, legendid ja müüdid on ka ajaloos olnud tähtsad.

Hirm, mis on järjest pudeneva ühiskonna ees, juhtidee hägustumise ees – selles ongi võib-olla väga suur mõte. Ei tea, kas ajaloo murdepunkt on praegu, aga tehnika arengu järgi tundub.

Las ka kommentaatorid möllavad, las saadavad tapaähvardusi – see kuulub mängu juurde. Olen ise pöördunud tapmisähvarduse peale politseisse, aga see oli ajakirjanduslikust huvist. Politsei ei teinud muidugi midagi.

Olen kaitsnud anonüümseid kommentaatoreid, sest räägitakse niikuinii. Kui sa vähegi tahad ja tugev oled, saad praegu internetist teada, mida sinu kohta räägitakse ja kelleks peetakse.

Kas ujute ka veel?

Varem ujusin viis kilomeetrit, nüüd kaks. Aja peale enam ei uju.
Tahan kõik Eesti basseinid läbi ujuda. Usun, et kaks kolmandikku olen ujunud ka.