0

Ann Mari Anupõld: külm talv on tulekul

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri


Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Nad tulevad taas, ning see aasta kuidagi eriti varakult. Hoogsalt tungivad nad talumajade lähedusse ning nähtavasti ei ole uuemal ajal ka linnad enam nende eest kaitstud. Jutt ei ole kellestki muust kui kährikutest.

Minu majapidamine pakub neile seejuures veel eriti suurt rõõmu. Talli taga on suur õunapuuaed, kust ka veel kesk talve maiustamiseks mõne ubina leiab. Vähemalt üks pool talli ustest on alati lahti ning heinarulli sisse õnnestub kährikutel alati oma paljast keret soojendama minna. Nii olen ma juba oma esimesest maaelu talvest alates nende elukatega võitlust pidanud, nende koledat kisa kuulanud, kui mu koerad neid ärritada üritavad või nende laipasid kokku kogunud, kui nad minule märkamatult juba on jõudnud kuhugi ära surra.

Kährikutega seoses olen sel aastal ka juba mitu telefonikõnet saanud, kus mul on palutud kährikuid magama panna või neid lausa ravima hakata. Sellele lisaks on koeraomanikud ka oma loomade tervise pärast mures. Kährik on metsloom ning kuigi ta võib väga ilusasti surnut mängida, ei julgeks ma talle läheneda. Ei tema ravimiseks ega uinutamiseks. Sellel tüübil on teravad hambad ning ta oskab neid ka kasutada. Seega, kui teile on selline soovimatu elanik kolinud, peate oma murega mujale pöörduma.

Haigustest peab kährikutel peamiselt kärntõve lesta kartma. See hakkab väga hästi koertele külge. Erandlikel juhtudel võib ta ka kassi peale minna. Siiani ei ole ma küll ühtegi haigestunud kassi näinud. Kirjanduse väitel võivad inimeselgi tekkida kärntõve lestaga kokkupuutel naha reaktsioonid. Lestal ei õnnestu aga meie peal toituda või paljuneda, nii et ta on ikka sunnitud edasi liikuma. Loomadele on nii retseptiga ennetus- kui ka ravirohtusid. Kui teie loomal on mure, siis pange arsti juurde aeg ja näidake ta vajadusel ette.

Kui ma tahaks ennast nüüd pseudoilmataatide hulka liigitada, siis peale varakult majadesse tungivate kährikute viitab ka kasside kehakaalu kasv sellele, et oodata on külma talve. Nii helistas mulle mõni nädal tagasi ühel pühapäevasel päeval väga murelik klient. Nimelt pidavat kass olema juba tükk aega kummaliselt loid. Aktiivsest õuekassist olevat saanud toas olesklev koopaloom. Ka kehakaal olevat ootamatu kasvu osaliseks saanud.

Omaniku palumise peale olin lõpuks nõus seda väga kriitilist patsienti kohe üle vaatama. Kliiniku laua peal avati transpordipuuri uks. Sealt väljus esmalt väikene punane kassi pea, siis hakkas väljuma keha. See keha aga väljus ja väljus, kuni lõpuks oli pool lauda kaetud punase kassiga ning mulle jäi vaid küsitavaks, kuidas ta üldse oli suuteline standardsete mõõtudega puuri mahtuma. Kuidas ma ta sinna sisse tagasi pakin? Kassi ülevaatusel selgus rõõmustav tõde, et kõuts oli terve nagu purikas, küll aga umbes 5 kilo raskem, kui ta olema peaks. Omanikult pärides, kui palju kass süüa saab, oli vastus: „Ta ise valib, kui palju ta tahab, söök on kogu aeg ees. Toitu me vahetasime viimati kaks kuud tagasi, ja see on talle küll hirmsasti maitsema hakanud.”

Paljud kassiomanikud harrastavad sellesarnast söötmistehnoloogiat (söök pidevalt ees) ning nii mõnelegi kassile võib see täitsa hästi sobida. Siiski soovitan kasse, samuti koeri sööta normeeritult. See tähendab pakendil antud juhiste ja looma kehakaalu kohaselt sööta talle päevas teatud kogus. Seda portsu võib siis mitme korra peale jaotada, et vähendada loomadel tühja kõhu tunnet.

Kui te kahtlete, kas teie loom on õiges kaalus või mitte, siis libistage korra käega üle ta rindkere. Kas te ribisid tunnete ja suudate neid enam-vähem eristada üksteisest? Kui vastus on jah, siis on teie loomaga kõik korras ning teie söögikava ja looma liikumine on vastavuses. Kui te aga ei tunne oma looma rindkerel muud kui pehmet padjakest, siis on aeg krõbinate, pisipalade ja konservide kogused kriitiliselt ümber hinnata.

Nii nagu inimestel nii on ka loomadel tänapäeval sageli võitlemist üleliia suure kehakaaluga ning sellest tulenevate terviseprobleemidega. Tean omast käest, et teinekord ei ole lihtne maiustamisest loobuda. Oma koeri suudan see-eest väga edukalt sportlikus vormis hoida ning vajadusel köögiukse nende eest kinni tõmmata. Ei ole neil vaja kõikide kappide sisu täpsemalt analüüsida ning endale oma söögi kõrvale lisa nuiata.

Pühapäevane hädaline kass sai aga kiire esmaabi asemel endale hoopis kaasa dieettoidu koos rangete söötmisjuhistega ning peab tulema ennast varsti jälle näitama, et saaksime ta edusamme hinnata. Olgu see külm talv tulekul või mitte, aga surnuks sööta pole loomi sellest hoolimata mõistlik.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz