0

Edward Lucas: miks Boris Johnson eksib

Edward Lucas.

Edward Lucas.
Suhete silumisele suunatud Moskva-visiidiks valmistuva Boris Johnsoni sõnul on käes aeg tegeleda sisekaemusega. 1990. aastate suured lootused on purunenud. Vigu on teinud mõlemad pooled.

Välisministril on õigus, kuid põhjustel, mis võivad teda üllatada. Suurbritannia kannab tõepoolest osa süüst jäiste suhete eest, kuid mitte sellepärast (nagu ta andis mõista), et me olime liiga karmid.

Vastupidi, me olime nõrgad ja ahned. Kaubandus- ja investeerimisvõimalustest lummatuna ignoreerisime hiiglaslikku korruptsiooni ja võimu kuritarvitamist Venemaal ning tülinorimist ja pahandusi välismaal. Me ei kasutanud oma ekspertiisi ja põrkasime korduvalt tagasi Kremlile vastu seismiselt. Me tervitasime Vene rahvalt varastatud hiiglaslikke rahasummasid Londoni Citysse ja kinnisvaraturu luksussektorisse.

Sisekaemus tooks nähtavale kaks suurt pattu. Esiteks, me ignoreerisime ohtraid hoiatusi. 1990. aastate algul hoiatasid meie sõbrad Eestis, Lätis ja Leedus ning mujal meid, et Venemaa liigub vales suunas. Nad nägid selgelt, et piirduti KGB pelga ümbernimetamise, mitte väljajuurimisega. Imperialistlik mõtteviis naaberriikide suhtes oli endiselt sügavalt juurdunud. Isegi toona oli Venemaa taas relvastumas, asendades tankid pankade ja torujuhtmetega, mis eksportisid korruptsiooni ja gaasi.

Teiseks, teised on maksnud meie enesega rahulolu eest ränka hinda. Ukrainlased said surma meie seosetu poliitika tõttu Euroopa Liidu idanaabrite suhtes. Me oleksime pidanud Venemaale järsult ütlema, et need maad on suveräänsed riigid ja kui nad otsustavad valida meie poliitilise ja majandusliku süsteemi, teeme kõik endast oleneva nende julgustamiseks.

Selle asemel vaatasime me otsustusvõimetult kõrvalt, kuidas Venemaa toetatud Ukraina kleptokraat Viktor Janukovõtš ässitas oma kõrilõikajad demokraatiameelsete meeleavaldajate kallale. Seejärel lasime Venemaal hõivata Krimmi ja alustada surma toovat ülestõusu Ida-Ukrainas.

Praeguseks on rindejoon liikunud läände, vana Lääne tuumikriikidesse nagu USA ja Saksamaa. Enamgi veel, Venemaa jätkab oma taktikate arendamist ärevust tekitavas tempos. Erinevalt meie ummistatud bürokraatlikest struktuuridest on Kreml valmis tegutsema kiiresti ja oportunistlikult, võttes riske ja rikkudes reegleid.

Tööriistad on hästi teada: need hõlmavad raha, propagandat, õõnestustegevust, küberrünnakuid ning õigussüsteemi kuritarvitamist. Sama kehtib eesmärgi kohta – kasutada jaga ja valitse taktikat lääneriikide vahel ja nende sees. Venemaa kasutab ära etnilisi, poliitilisi, regionaalseid, usulisi, sotsiaalseid ja teisi lõhesid lootuses suurendada polariseerumist ning nõrgestada meie poliitilist tahet.

Esmapilgul tundub, et see oht peaks olema hallatav. Erinevalt Nõukogude Liidust ei ole Venemaa üliriik. Selle majandus on California suurune. Putini ajastu miljarditesse dollaritesse ulatuv süllekukkunud gaasi- ja naftatulu on luhta lastud. Riigi taristu ja institutsioonide moderniseerimise asemel on režiim laristanud toretsevate esindusprojektide peale paaris linnas ja end samal ajal määratult rikastanud. Venemaa on võimeline ligi tõmbama kirevat sortimenti Lääne-vastaseid fanaatikuid, ent tal puudub kommunismi püsiv ideoloogiline kaasahaaravus.

Raskus on selles, et meie süsteem ei ole loodud toime tulema sellise libeda ja kuju muutva ohuga, mida Putini režiim endast kujutab. Me väärtustame õigusega oma eetilisi, õiguslikke ja professionaalseid piire. Meie kohtud tegutsevad sõltumatult. Meie luureteenistused töötavad rangetes õiguslikes raamides. Meie ajakirjanikud ei teeni Downing Streeti huve. Meie kirikujuhid ei ole riigil taskus. Meie suurfirmade eesmärk on teenida oma aktsionäridele raha, mitte eksportida Suurbritannia poliitilist mõju.

Aga neid omadusi, mis teevad meie süsteemi kaitsmiseks piisavalt väärtuslikuks, kasutavad hõlpsasti ära vastased, kellel pole selliseid piiranguid. Vene võimuladvikus puudub selge eraldusjoon pankurite, luurejuhtide, politseiülemate, meediatähtede, ärihaide, kuritegelike liidrite, kirikumeeste ja poliitikute vahel. Samad inimesed täidavad erinevaid rolle. Lõppkokkuvõttes on kõik ühes meeskonnas.

Nõrgad kohad, mille me oleme ise endale tekitanud, suurendavad Venemaa mõju uurimise ja sellele vastu seismise hinda. Ühendriikides viivad jäljed kiiresti Donald Trumpi äriimpeeriumi, valimiskampaania ja Valge Majani. Selles riigis tekitab ohtralt küsimusi Brexiti kampaania rahastamine.

Me peame putinismile vastu seisma oma ühiskonda putiniseerimata. Osa vastusest seisneb sellise julgeolekukultuuri taastamises, mis meil oli külma sõja ajal. Me vajame mooduseid nõuannete ja informatsiooni jagamiseks valitsuse, äri, meedia ja mittetulundusorganisatsioonide vahel. Siin on meil piisavalt õppida meie liitlastelt Ida-Euroopas, eriti Tšehhilt, kes on loonud kõrgetasemelise innovaatilise valitsusasutuse, mis keskendub niinimetatud hübriidohtude hindamisele ja nendega toimetulemisele.

Samuti peame ümber mõtlema ja laiendama reservväelaste rolli relvajõudude, politsei ja luureagentuuride abistamisel. Riiklik julgeolek ei ole ainult riigistruktuuride töö: see hõlmab kõiki. Küberjulgeoleku alal teeme me selles valdkonnas juba edusamme, kaasates valitsuse tegevusse ja kuritegevuse vastasesse võitlusesse erasektori ekspertiisi ning kasutades valitsusside peakorteri (GCHQ) soovitusi meie kõigi hoiatamiseks haavatavuste ja rünnakute eest. Me peaksime tegema sama seoses Venemaa ohuga (aga ka Hiinaga).

Meie parim võimalus on kasutada ära režiimi Achilleuse kanda: selle välismaale viidud varandust. Mahukas uuriva ajakirjanduse projekt kirjutas sel nädalal (eelmisel nädalal – BNS) Putini lähikonnale kuuluvast 18 miljardi naela suurusest arusaamatut päritolu rahasummast, mis on enamasti paigutatud Läände. Meie luureteenistused teavad palju rohkem: ehk tahavad nad oma teadmisi jagada.

Härra Johnson peaks hoidma oma sarmi ja toreduse teiste vestluspartnerite jaoks. Tema sõnum Kremlile peaks olema järsk: “Me teame, mida te plaanite. Meile see ei meeldi. Teie raha on meie käes – kui te tahate seda kunagi veel näha, tõmbuge tagasi”.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz