Kullamaa kassidraama jõudis ministeeriumisse

Kullamaa kassid asuvad praegu Läänemaa loomade varjupaiga juhataja Kaja Maisalu hoole all. Foto Lemmi Kann

Juunis puhkes Kullamaal kassidraama, mis jõudis otsaga valitsusse, sest vallavalitsus leidis, et ei pea hooleta jäänud kassidega tegelema, kui neil on omanik.

Selles loos on vallavalitsuse, loomakaitsjate, veterinaarameti ja varjupaiga suusad korralikult risti läinud, kannatajaks paraku tavalised inimesed. Nagu mõnikord juhtub, tuli osa asjaolusid päevavalgele alles siis, kui ajakirjandus hakkas küsimusi esitama.

Teadmata on, kes tasub loomade varjupaigale 1100eurose arve. Nii palju maksab kaks nädalat kaheksa looma hooldamine. Kullamaa kasside arve on nii suur seepärast, et vallavalitsus pole sõlminud Vilklas tegutseva Läänemaa loomade varjupaigaga lepingut. Seadus kohustab vallavalitsusi tasuma hulkuvate loomade 14 päeva kestva hooldamise eest, pärast seda hoiab varjupaik loomi vabatahtlike annetustele lootes.

30. juunil kirjutas Jõgisoo küla elanik T.S. (nimi toimetusele teada – toim.) Eesti loomakaitse liidule (ELL) murega, et tema tallu on tulnud kaheksa võõrast noort kassi. „Olen püüdnud neile süüa anda, sest nad on nii kehva väljanägemisega. Ma ei saa neid endale jätta, mul omal ka kass. Mis teha?”

10. juulil kirjutas murelik proua uuesti ja teatas, et kassid on pärit ilmselt naabertalust, kus pole juba kuu aega kedagi olnud, sest perenaine sattus haiglasse. Mure kasside pärast kasvas – üks neist oli vigane, teine ühest silmast pime, nad olid arglikud ja metsikud. Proua ise on töövõimetuspensionär. „Kirjutasin ka valda ja loomakaitse liitu kohe pärast jaanipäeva, et mida ma peaks tegema, aga pole vastuseid saanud. Palun aidake.”

Selle peale asus ELL tegutsema ja lugu näeb nende peetud kirjavahetuste põhjal välja järgmine.
„11. juulil pöördusime Kullamaa vallavalitsuse ja Läänemaa veterinaarkeskuse poole. Selgitasime, et sellisesse seisukorda sattunud loomade pidamise kohustus lasub omavalitsuse õlul,” ütles Lääne Elule ELLi jurist Pille Tees.

Politseiga haiglas
ELL palus kontrollida omaniku hooleta jäänud kasside seisukorda ja toimetada nad esimesel võimalusel varjupaika.

18. juulil teatas Läänemaa veterinaarkeskuse juhataja Aavo Lumi ELLile vastuseks, et kasside praeguse hooldajaga on kontakt loodud, samuti lepiti Kullamaa vallavanema Jüri Otiga kokku, et loodetavasti leitakse asjale koostöös vallaga lahendus juba nädala lõpuks.

Paraku ei läinud nii. 2. augustil kirjutas Lumi uuesti ELLile, et „kahjuks on Kullamaa kasside teema jäänud venima, põhjuseks Kullamaa vallaametnike suutmatus teha koostööd Läänemaa veterinaarkeskusega”. Lumi ütles, et tegi valda korduvaid järelepärimisi, millele ei saanud vastuseid.

„Vallavalitsus ei reageerinud ajutise kasside hoidja ja toitja abipalvele. Kui ma juuli keskel avastasin, et keegi ei olegi asjaga tegelnud, ei saanud ju enam viivitada. Venitamine ei kuulu minu töömeetodite hulka,” ütles Lumi.

Ta korraldas naabertallu kostile läinud kaheksa kassi püüdmise ja Läänemaa loomade varjupaika toimetamise 26. juulil, informeerides sellest kirjalikult ka vallavalitsust, ja palus, et juures viibiks ka mõni vallaametnik. Vallast saadeti sündmuskohale majandusosakonna tehnik, kes aga ei kirjutanud alla kasside püüdmise aktile ja läks lihtsalt minema. Akti koopia viis Lumi ise vallamajja.
Järgmiseks selgitati koos politseiga välja, millises haiglas kasside perenaine on.

28.juulil külastas Lumi teda haiglas ning raviarsti ja -õe juuresolekul koostati dokument, kus raskesti haige naine kinnitas, et on teadlik tema kasside toimetamisest loomade varjupaika ja et kui ta peakski tervenema, ei ole ta enam suuteline kasside eest hoolitsema.
„Ma tegin lihtsalt valla eest selle töö, mis on seaduse järgi nende kohustus,” selgitas Lumi.

Solvav väljapressimine

Jüri Ott nimetas loo teisi osapooli – ELLi, Varjupaikade MTÜd ja veterinaarkeskust – väljapressijateks ja ebakompetentseteks. „Me oleme seda asja arutanud nii vallavalitsuseskui ka -volikogus ning öelda, et me pole sellega tegelnud, lihtsalt solvab meid,” ütles Ott.

Ka Kullamaa abivallavanem Katrin Viks ei ole nõus väitega, et vald abipalvele reageerimata jättis. „Me käisime seal kahel korral. Esimesel korral polnud memme kodus ja me ei näinud seal ühtegi kassi. Teine kord oli naabrimemm kodus, näitas meile mõned kassid ette, aga mingit kolooniat me seal küll ei täheldanud,” rääkis ta.

Esimene visiit oli Lumi sõnul 21. juulil. „Kohapeal käinud abivallavanem teatas mulle hiljem telefonitsi, et ei näinud ühtegi kassi, seega ta probleemi ei näe.”

Viks selgitas, et vald oli saanud kontakti haiglasse sattunud memme tütrega, kellelt saadi luba, et kassid võib viia varjupaika ja tema maksab arve. „Me ütlesime seda ka kasse hooldanud naabrile, et on selline võimalus, aga kuna tütar oli sel hetkel välismaal, siis see lihtsalt kujunes niimoodi, et ei saanud kohe päeva pealt abi,” rääkis Viks.

Nii Läänemaa loomade varjupaiga juhataja Kaja Maisalu kui ka Aavo Lumi ütlesid Lääne Elule, et kuulsid memme tütrest esimest korda alles ajakirjaniku käest.

Ott leidis, et see lugu on vallal lõpetatud, sest kassidel on omanik ja memme tütar on nõus varjupaigale arve tasuma. Veterinaarkeskuse seisukoht on teistsugune. „Hulkuvate loomadega peab tegelema kohalik omavalitsus,”oli veterinaarameti juristide seisukoht.

Ministeerium koostas memo
Veterinaarameti peadirektor Indrek Halliste saatis 15. augustil rahandusministeeriumi regionaalarengu osakonnale e-kirja Kullamaa vallaga tekkinud probleemi kohta, teemaks kasside äravõtmise ja loomade varjupaigale andmine oludes, kus vald keeldub tegutsemast. Kiri vallandaslaiema arutelu ja päädis memo koostamisega.

Rahandusministeeriumi regionaalarengu osakonna õigusnõunik Riina Kurgpõld viitas, et valitsuse määruses, mis reguleerib hulkuvate loomade püüdmist, pidamist ja hukkamist, öeldakse, et kohalik omavalitsus peab oma territooriumil korraldama hulkuvate loomade püüdmist, kui loomapidaja ei täida oma kohustust.

Kurgpõld viitas ka Kullamaa valla koerte ja kasside pidamise eeskirjale, milles on öeldud, et hulkuva looma pikemaajalist (kestusega üle ühe kuu) söötmist ja jootmist käsitletakse loomapidamisena ja sellega tegelevale isikule laienevad kõik omanikule pandud kohustused. Kohustusi ei teki, kui isik on vallavalitsust hulkuvast loomast teavitanud.