Ann Mari Anupõld: millal viimati koeraomanikuga sõbrunesite?

Kuidas te viimati mõne uue inimesega tuttavaks saite? Kas töö juures või poejärjekorras? Või internetiavarustes tuulates? Kuidas tutvuda uute inimestega? Digimaailmas ei pruugi see olla kuigi keeruline, aga päriselus ei lähe ju üldjuhul lihtsalt tänaval esimese ettejuhtuvaga juttu puhuma. „Tervist, kuidas teil läheb? Ilus mantel, kust see pärineb?” Tõsi, mõni inimene teeb selle lükke silmagi pilgutamata, aga keskmise eestlase omasoodu hoidmise kalduvus ei luba tal niisama avalikus ruumis suhtlema hakata. Igatahes mitte päise päeva ajal. Võõrastega ja veel kaine peaga.

Kujutage aga ette sama olukorda ja lisage sinna komplekti üks ulakas noor koer, kelle meelest on inimesed maailma kõige ägedamad asjad üldse, mistõttu on talle vastu jalutav võõras juba kaugelt kotkasilmaga fikseeritult tema uus parim sõber. Vaatamata omaniku pingutustele oma koera lühikese rihma otsas taltsutada, suudab ta viimasel hetkel siiski lahti rabelda, ühe suure hüppega võhivõõrale vastutulijale ligi kapata ja esijalad tema uhiuue mantli peale asetada. Ega koeraga saa pahandada, sest tema silmadesse vaadates kohtute üle pika aja ühe siira hingega, kellel on tõesti hea meel teid näha lihtsalt teie enda pärast. Ähkides ja puhkides jõuab lõpuks ka omanik oma neljajalgsele järele. Tema katse Bossel kraest kinni haarata nurjub, sest see juba tantsiskleb teie ümber. „Palun väga vabandust, tavaliselt ta nii ei käitu,” ütleb omanik, kätega Bosse poole vehkides ja altkulmu te mantlile tekkinud suuri käpajälgi hinnates. Te naeratate. Tühja neist plekkidest, sest see koer on nagu ootamatu päikesekiir te seni hallis päevas. „Sellest ei ole midagi. Koerad meeldivad mulle. Mis ta nimi on?” Vestlus ongi algatatud ning päeva lõpuks ei ole teil võib-olla mitte ainult üks uus sõber, vaid lausa kaks.

Ka meie pere koerad on siiani paistnud silma ülevoolava inimarmastusega, mida on nad lahkelt nõus kõigile jagama, kes aga neile tähelepanu osutavad. Et sellist käitumist on võimalik oma kasuks pöörata, sellest sai minu vend juba varakult aru. Kuigi ta üldjuhul ei olnud eriline koerajalutaja ega looduses matkaja, võis ta strateegilistel hetkedel ootamatult ja väga pikaks ajaks neljajalgsete seltsis haihtuda. Tema tähelepanu keskpunktis oli siis üldjuhul taas mõni kena tütarlaps, keda oli võimalik koera abil kavalalt ära võluda. Meie tolleaegne esimene karjakoer Kamskin võttis seda tegevust stoilise rahuga. Eks ta võinud ju kaasa mängida, kui tema ainus ülesanne oli nunnu olla ja patsutamise peale saba liputada.

Täiesti omaette suur tutvuste ja sõpruste ringkond on aga koerasõbrad omavahel. Koerte jooksualad, trennid, näitused ja muud teemad ühendavad suurt hulka inimesi ning inimesed ühendavad omakorda omavahel koeri. Et need tutvused aga alati probleemideta ei laabu, on siililegi selge. Nii nagu paljud inimesed ei klapi, nii on ka hulgaliselt koeri, kellele juba kaugelt üksteise lõhn ei sobi. Kuigi inimesed justkui sooviksid suhelda, panevad koerad sellele kiiresti piiri ette. Neile sõprus ei sobi ja kogu lugu. Vältida saab seda senikaua kui võimalik, aga mis juhtub siis, kui koer, kass ja ehk mõni kodulindki leiab end seisust, kus luuakse uus kärgpere, ning selle keerises ei pea mitte ainult eri perede lapsed omavahel sõprust sobitama, vaid ka loomad pannakse sundseisu? Sellest võib kiiresti tekkida hulgaliselt stressi ning esimene uue pere tüli juba ootabki nurga taga. Kui on tähtis, et uued loomad võimalikult positiivsete emotsioonidega kokku saaksid, tasub esimene kohtumine teha neutraalsel territooriumil. Ei ühe ega teise koera kodus ja parem, kui ilma rihmata.

Tihtipeale tunnetavad koerad juba rihma hoidva omaniku pingeid ning nad võivad sellest närvi minna, kuigi pole põhjust ärrituda. Kasside klapitamine on selles võtmes veel keerulisem, sest neutraalse territooriumi leidmine eeldab transportimist, mis võib nii mõnelegi kassile juba tähendada tugevat stressi. Teinekord aitab, kui neid mõneks ajaks hoida sama majapidamise eri ruumides, et loomad jõuaksid võõra tegelase lõhnade ja helidega harjuda. Kaubanduses ja loomakliinikuis on ka mitmesuguseid preparaate, mis aitavad neis oludes stressi leevendada. Alustades endorfiinidega rikastatud difuusoritest ja kaelarihmadest kuni rahustavate toitudeni välja. Kui loomade omavaheline läbisaamine on hädavajalik, peavad inimesed lihtsalt natuke leidlikumad olema. Millal te viimati üldse mõne koera ja tema omanikuga sõprust sobitasite?