Kalle Muuli. Arhiiv
Läti valitsuse otsus tõsta Eesti eeskujul järsult õlleaktsiisi on pannud nii Eestis kui ka Lätis tegutseva Soome õlletootja Olvi hääletorud skisofreenilisse olukorda.
Enam ei saa üht riiki nii lihtsalt teise vastu välja mängida kui seni. Nüüd tuleb kasutada sedasama trikki, millega Keskerakond on Edgar Savisaare juhtimisel aastaid valimistel loorbereid lõiganud: rääkida ühe ja sama asja kohta ühes keeles üht ja teises keeles teist, hoopis risti vastupidist juttu.
Kui seni ässitas Tartus A. Le Coqi tehases õlut pruuliv Olvi rahvast Eesti valitsuse vastu jutuga, et aktsiisitõusu tõttu ostab üha suurem hulk eestlasi alkoholi Lätist ja Eesti riik saab seetõttu tohutut kahju, siis nüüd räägib seesama Olvi Lätis (seal kuulub talle Cesu Alus), et Läti aktsiisitõusu tõttu kahaneb eestlastest õlleostjate hulk ja Läti riik saab seetõttu tohutut kahju.
Tõtt on selles jutus ainult niipalju, et õlleostjate arv tõesti kahaneb. Mõlemas riigis, nii Eesti kui ka Lätis. Aga kahju ei saa sellest kumbki riik. Aktsiisi laekumine mõlema riigi eelarvesse hoopis kasvab, sest kuigi läbimüük hinnatõusu tõttu väheneb, tuleb tootjal iga liitri pealt märksa rohkem aktsiisi maksta. Muust, palju suuremast kasust, mida Eesti ja Läti saavad alkoholi tarbimise vähenemisest, ärme parem räägi. Seda on võimatu mõõta ja raske isegi hinnata.
Kummatigi on hämmastavalt palju neid inimesi, kes tõsimeeli usuvad hirmujutte kogu maailmas laialt levinud piirikaubanduse laastavast mõjust meie riigi eelarvele. See on ikka veider lugu küll. Tuhanded eestlased tellivad pidevalt kaupu sadadest välismaistest postimüügifirmadest ja veebipoodidest, millest suurimad asuvad väljaspool Euroopa Liitu – USAs ja Hiinas. Niisamuti käivad tuhanded eestlased igal aastal välismaal puhkusereisidel, kulutades seal suuri summasid hotellides ja poodides. Aga keegi pole siiamaani tulnud selle peale, et kurta, kuidas Eesti riik kaotab kõigi nende ostude ja reisidega tohutuid summasid saamata jäänud käibemaksu ja aktsiisi. Ent siis tehakse Lätisse piiri äärde paar-kolm viinapoodi, mille käive moodustab kogu Eesti alkoholimüügist mõne protsendi, ja järsku hakkab pihta hala, et riik kaotab nüüd tohutult raha.
Kui nõrk peab olema meie usk oma riiki, kui me oleme valmis tõe pähe võtma välismaiste õlletöösturite suuvoodrite loba, et kaks-kolm viinapoodi Läti piiri ääres ohustavad meie riigieelarvet?
Eesti riigieelarve maht on ligi 10 miljardit eurot ja kogu alkoholiaktsiisist saadav tulu moodustab sellest ainult mõne protsendi. Paari Põhja-Läti poe aktsiisimaks on Eesti riigieelarves kärbsemust.
Paraku ei ole see ainus näide sellest, kui lihtne on Eestis alusetuid hirme levitada.
Kuigi Eestisse asub igal aastal elama tuhandeid välismaalasi, puhkes 2015. aasta kevadel üldrahvalik paanika, kui valitsus otsustas paari aasta jooksul vastu võtta sadakond pagulasperet. Motomatk Vao külla, Odini sõdalased ja tõrvikurongkäigud meie armast kodumaad ohustava massimigratsiooni vastu võivad tagantjärgi tunduda küll anekdootidena, kuid tegelikult pole siin naerda midagi.
Täpselt sama malli järgi on sellest ajast peale veerenud üle maa üks hüsteeriahoog teise järel. Viimasel ajal suudab meedia juba isegi täiesti tühja koha pealt, ainult mõnest üksikust sõnast või lausest üles kiskuda konflikti, mis külvab ebakindlust ja pakub kõneainet nädalateks.
Kui üks abilinnapea avaldab arvamust, et laulupeol võiks ka mõne venekeelse laulu lauda, siis puhkeb selline paanika, nagu poleks tegu lihtsalt ühe suvalise arvamusavaldusega, vaid uue venestusaja algusega. Mõni ime siis, et kohe leidub kuskil tähelepanunäljas ullike, kes teatab, et laulupeod kui niisugused on üleüldse olemas ainult tänu Venemaale. Ja vihast vahutav mõttevahetus mõttetuse üle läheb sama soojaga edasi.
Ma nimetaksin seda Haabersti paju sündroomiks. Üks hirmunud ja hüsteeriline seltskond inimesi kaitseb pidevalt mingit suvalist paju, arvates ekslikult, et tegu on enam kui 300 aasta vanuse väga väärtusliku ja haruldase puuga.
Kas see Muuli on ikka seesama töll, kes omal ajal isegi heeringat ja õlut oma raha eest osta ei suutnud, vaid arve riigikogus hüvitada lasi? Kui nii, siis rott, mis rott.
See paju oli selle piirkonna elanike viimane roheline varjupaik pealetungiva betoon-asfalt-klaasfassaad ja lõputu tossavate plekkvankrite voo eest.Nagu lihtrahva puhul tavaline ei aeta asju just kõige jokimalt. Aga kui eluaegne ajakirjanik-poliitik ei märka selle puu taga metsa puudumist-st ei oska sümboli taga protsessi tuvastada, siis ei jaga ta tavaeestlase hingeelu kohe üldse mitte ja peaks tõesti kähku ammetit vahetama.
Noh, rullnokkrahvuslased, saite jälle klähvida siin ja päev kirjas? Te pole isegi mitte ossid, vaid wannabe ossid.
Muuli peaks nii vana küll olema et gorba mihkli jama mäletab – mis siis selle hinnatõstmisega juhtus : joodi kordades rohkem kui enne seda – hakkas koduõllebuum , vein tiksus ka igas teises keldris , samakaaparaate korjati küll kokku aga ehitati kiiresti tagasi , hiljem mäletan ka royal piirituse lainet jne jne
Kui selle pooltoobise ossi juttu aluseks võtta , peaks saksamaa olema end juba ammu surnuks joonud – õlu imeodav , kärakas pole ka kallis ja palgad mitmetes kordades kõrgemad kui meil
Hüvasti IsamaaReeturiteLiit – ossi tallalakkujad !
Üks ajakirjanik sajas poliitikuid järjepidevalt, et nood kuluhüvitistega prassivad. Saades ise võimaluse kasutas seda samuti. 80 euroga oma maine mutta tampida. Vot see on tase. Muuli võiks vait parem olla. Mehe sõnad on ainult üls mulin.
Eks peab mingil moel prääksuma et pildis püsida – muidu ei märka keegi enam teda . Eks saadikuaeg hakkab ka otsa saama ja peab hakkama uuele elatisele mõtlema – ega tagasi valitud ta ju olla enam ei saa – reeturite partei ei pääse ju enam löögile
Sellest, kuidas poliitika inimest rikub, saaks kirjutada pikki kirjutisi. Ja sellisele kirjutisele on pealkiri juba olemas: “Kalle muuli sündroom“.
No ega autor ise ka palju erine!