1

Erkki Bahovski: president Rüütel ja Euroopa Liit

Erkki Bahovski. Foto: arhiiv

President Arnold Rüütel väärib kindlasti paremat raamatut kui see, mille on kirjutanud endine kolleeg Peeter Ernits.

Raamatu ivanoravalikkusele on juba tähelepanu juhtinud nii Mart Soidro (Õhtuleht, 23.11), Argo Ideon (Maaleht, 23.11) kui ka kurioosumina Ivan Orav ise (EPL, 25.11). Selles plaanis polegi suurt midagi lisada, piisab, kui öelda, et raamatu taset näitab isikuregistri ning kasutatud allikate ja kirjanduse puudumine. „Viimane Rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas” oleks kui keskaegne kroonika, mida orduvendadele nende kangelastegude kohta õhtuti õllelauas ette loeti, aga mida ei saa naljalt kasutada edasises ajaloouurimises ja -kirjutamises. Rüütli raamat on teleoloogiline ehk siis kirjutatud nii, nagu teadnuksid ajaloosündmustes osalenud, mis hakkab edaspidi juhtuma.

Siiski, kui raamatut lehekülgede kaupa lehitseda ja otsida – registrit ju ei ole! –, leiab mõne mõtlemapaneva seiga ka tänapäeva poliitika seisukohalt.

Nii on Ernitsal kahtlemata õigus, kui ta meenutab Rüütli tänuväärset rolli kriitilistel aastatel 2002–2003, mil eestimaalaste toetus Euroopa Liiduga ühinemisele oli alla 50 protsendi. Just Rüütli otsustav toetus Euroopa Liidule oli võti, miks eestimaalased hääletasid 2003. aasta sügisel Euroopa Liitu astumise poolt. Ma ei ole sajaprotsendiliselt kindel, et ilma Rüütli toetuseta – nagu väidab raamat – oleksid eestimaalased öelnud „ei”, aga kahtlemata oli presidendi toetusel suur roll ja seda unustada või eitada oleks rumal.

Peale vähese toetuse Euroopa Liidu suhtes olid inimesed tüdinud ka senistest erakondadest ja see oligi põhjus, miks tõusis 2003. aastal poliittaevasse Res Publica, kelle liider Juhan Parts sai ka peaministriks. Res Publica oli Eesti Euroopa Liitu astumise poolt. Hiljem mängis Res Publica oma võimalused maha ja ühines Isamaaliiduga.

Praegu on eestimaalaste toetus Euroopa Liidule endiselt suur, püsides eri küsitluste järgi 60–70 protsendi piires. See ei pruugi aga kesta lõpmatuseni.

Nimelt on Eestis käimas omalaadne riigi vihkamise bakhanaal. Peaaegu iga arvamuslugu peab olema varustatud kriitiliste märkustega valitsuse või presidendi kohta. Meenub ENSV, kus iga tõsiseltvõetav kirjatükk pidi sisaldama tsitaate Marxilt, Engelsilt või Leninilt. Mida ründavam keegi arvaja on, seda parem talle. Analüüs, kus jookseksid kokku miinused, aga ka plussid, on vist täiesti unustatud nähtus.

Muidugi, oleks sinisilmne väita, nagu poleks valitsus säärase olukorra tekkimisele „kaasa aidanud”. Rahulolematus riigi juhtimisega on suur. Kokkuvõttes on aga valitsuse tegematajätmised ja ebakindlus viinud selleni, et isegi kui mõni valitsusliige üritabki midagi mõistuspärast öelda, teda lihtsalt enam ei usuta. Kui valitsus peaks praegu näiteks promoma Eesti liitumist Euroopa Liiduga, võib sellekohane rahvahääletus vabalt lõppeda ei-sõnaga.

Viimane riigikontrolli aastaaruanne hoiatas, et järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil võib Eesti hakata saama 40 protsenti vähem eurotoetusi. On arusaadav, et praegune ELi eesistumine võtab kogu aja ja energia, kuid peaks hakkama mõtlema, mida me uutes oludes peale hakkame. Kuidas me Euroopa Liitu edaspidi inimestele selgitame, sest üksnes rahalisest kasust ei piisa. Vaja olekski säärast üldrahvalikku figuuri nagu Arnold Rüütel, aga sellist inimest ei paista kuskil.

Loomulikult ei saa silmi kinni pigistada ka selle ees, mis toimub Euroopa Liidus endas. Brexit tekitab ühenduses täiesti uue olukorra, kus Mandri-Euroopa suurriigid hakkavad määrama, missuguses suunas Euroopa liigub. Samal ajal tähendab Ühendkuningriigi lahkumine, et Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse jääbki vähem raha. Mõistagi tekitab vähem raha rohkem tülisid. Suurenevad hääled, mis nõuavad raha vähendamist ühisele põllumajanduspoliitikale, see aga tekitab vastureaktsiooni kindlasti mõne riigi põllumeestelt. Lahendamist ootab rändekriis ja 2019. aastal astub ametisse uus Euroopa Komisjon. Poliitiline patiseis Saksamaal ei aita kaasa Euroopa Liidu tööle.

Kas võiks Prantsusmaa president EmmanuelMacron olla Euroopa Arnold Rüütel? Vara öelda, sest enne valitsuse moodustamist ja olude selginemist Saksamaalei saa midagi naljalt ette võtta. Kuid nii nagu Eesti vajab ka Euroopa Liit oma Arnold Rüütlit, vastasel korral ütlevad varsti kõik „ei” Euroopa Liidule. Ja lootkem ka – pöördudes tagasi algusse –, et keegi võtab vaevaks Rüütlist kirjutada korraliku raamatu.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Jüri Estam
Jüri Estam
Euroopa Liit on praegu veel suhteliselt pehme, kuid pidevalt süveneva imperialistliku-tsentralistliku olemusega. Kauge meist ja midagi hullemat, kui meist tegelikult mittehooliv. Tegime vea sellesse minnes. Õigemini tuli EL raha, mõjuvõimu ning jõuga ja “sundliitis” meid. Vahetasime oma värskelt võidetud iseseisvuse, sõltumatuse ja omaenda eestiliku arengutee hõbemüntide vastu, milledest arvestatavat osa pole tegelikult Eesti hüvanguks targasti kasutatud, Bahovski korralikud töötasud kaasaarvatud. Jaan Männik – fanaatlisevõitu Euroopa Liidu pooldaja – ei väsi kiitmast Rüütlit. Umbes stiilis, et “muuks ta eriti ei kõlvanud, küll aga eesti rahva veenmiseks Euroopa Liitu astumise küsimuses, tänu Jumalale”. Tegelikult oleme “püksi pissinud” selles tähenduses, et varsti saavad… Loe rohkem »
wpDiscuz