Tasuta parkimine on kuurortlinna kuvandi osa, nii on Haapsalu linnavalitsus korduvalt rõhutanud. Selles pole otse loomulikult mitte midagi halba. Kui seda luksust vaid ei kuritarvitataks.
Paraku kipub ikka nii olema, et tasuta saadud asja ei osata hinnata. Nii on ka võimalusega oma autot parkida – pahatihti pargitakse sinna, kuhu parasjagu meeldib, ja see tähendab, et kasvõi parkimist keelava märgi alla. Kui Haapsalus ringi vaadata, jääb mulje, et liiklusseadus siin ei kehti. Kui kõikjal mujal Eestis ei tohi parkida ristmikule lähemal kui viis meetrit, siis siin võib. Kui väga vaja, võib isegi nii, et auto tagumine ots ulatub ristmikule, kui ikka muud moodi kuidagi ei mahu. Et sel viisil tekitatakse liiklusohtlik olukord, sest ristmikule välja keerava auto juht ei näe paremale ega vasakule, tundub neile parkijaile täiesti võõras mure olevat. Et „pärismaalane“ oma aeda kinni pargitakse –elage üle, suvi on niigi lühike!
Väga mugav on öelda, et see on suurürituste süü ja mööduv nähtus. Asja üks pool on see, et halb eeskuju on nakkav, teine aga teadmine, et Haapsalus pole valesti pargitud auto teisaldamist karta. Ei ole eriti ka kuulda olnud, et keegi kopsaka trahvi pärast kurdaks. Muretus, millega siin oma auto endale sobivasse kohta seisma jäetakse, on muljetavaldav. Tallinnas otsib autojuht, silm punnis ja higi laubal, kasvõi hilinemise hinnaga legaalset parkimiskohta ja ajab trahvihirmus näpuga infotahvlil järge, kas ta ikka registreeris oma parkimise õigesti. Muret tekitav on teadmine, et Haapsalus ei kardeta seadust rikkuda. Kas pole masendav?
Tegelikult on veel masendavam üks selle loo teine, inimlik aspekt – valesti parkimisega sülitatakse näkku oma kaaskodanikele. Liikluskultuur on üks osa üldisest inimlikust viisakusest. Hoidkem seda ja olgem viisakad.
