Erkki Bahovski: meritokraatia lõpp

Erkki Bahovski

Diplomaatia peatoimetaja

Bulgaaria mõtleja Ivan Krastev – jajaa, tsiteerin teda jälle, aga raamat on hea – kirjutab oma uusimas teoses „After Europe“ solidaarsuste kokkupõrkest ja meritokraatia kriisist.

Meritokraatia on teatavasti kord, kus ühiskonna tippu jõuavad konkurentsi teel andekaimad ja kus loeb haridus. Üleilmastumine on aga tekitanud olukorra, kus meritokraatlik eliit võib olla juhtival kohal väga paljudes kohtades maailmas. See aga tekitab umbusku.

„Inimesed usaldavad oma liidreid mitte üksnes nende pädevuse, julguse ja pühendumuse pärast, kuid ka selle pärast, et nad tunnetavad, et kriisi ajal jäävad nad pigem kohale, mitte ei torma lähima avariiväljapääsu poole. Paradoksaalselt muudavad praeguse eliidi „vahetatavad pädevused” (convertible competencies), fakt, et nad võivad samahästi juhtida panka Bulgaarias või Bangladeshis või õpetada Ateenas või Tokyos, nad kahtlaseks inimeste silmis,“ kirjutab Krastev.

Erinevalt maa-aristokraatiast või kommunistlikest juhtidest on meritokraatidest juhtidel võimalus lahkuda. Nende universaalsus, „vahetatavad pädevused” tähendab ka ladusat võõrkeeleoskust. Kuid inimesed ootavad midagi muud, mitte võõrkeeleoskust, vaid lähedust, lojaalsust maale, mis meritokraatidega paratamatult nii tugev ei ole.

Me näeme seda solidaarsuste kokkupõrget ka Eesti ministrite inglise keele oskusega seoses. On selge, et kehva inglise keele oskusega minister ei saaks kuidagi rahvusvahelist tööd, st ta pole meritokraatlikust eliidist. Lugevat sisu, mitte võõrkeeleoskus, loeme kehva inglise keele oskuse kaitsjatelt.

Endine kolleeg Kalle Muuli kirjutas siinsamas Lääne Elus (16.07.2017), et „ükski inimene ei oska ühtki keelt sündides – keelt õpitakse nagu kõike muudki ja kui amet nõuab mõne võõrkeele valdamist, siis õpitakse see lihtsalt ära, aga ka selleks kulub mõni kuu aega”. Õige, ja tundub, et peaminister Jüri Ratas on inglise keeles teinud edusamme. Kuid probleem on pole üksnes õppimisvõimes või –kiiruses.

Nimelt reedab kehv inglise keele oskus ka asjaolu, et minister ei loe selles keeles. Kui võtta rahandus, siis on loomulikult – nagu Euroopa Liidu seadused ette näevad – põhilised lepingud tõlgitud eesti keelde. Ent see, mis paneks n-ö liha luudele, on ikkagi inglise või ka saksa keeles. Tausta avavad raamatud, raportid, rahanduse ajalugu. Eesti keeles on sellest vallast väga vähe.

Ent kui mitte tahta juhtida panka Bangladeshis, siis ei pea rahandusest muidugi inglise keeles lugema. Loeb lojaalsus erakonnale.

Siin kontekstis pole juhuslik, et EKRE on pahuksis kolme väga hea inglise keele oskajaga. Ametist lahkunud president Toomas Hendrik Ilves on nüüd Vene valeinfoga võitleva rühma liige, kuid sinna kuuluvad ka väga mõjukad ameerika mõtlejad. Aga me teame, mida EKRE Ilvesest arvab. Kaitseminister Jüri Luigel oli hiljuti päris tõsiseltvõetav väljavaade saada NATO asepeasekretäriks. Aga EKREle Luik presidendiks ei sobinud. Ja välisminister Sven Mikser on olnud NATO Parlamentaarse Assamblee asepresident. Teate ise, mis kohta Mikser hiljuti mõjuka ekrelase saatis ja missugune reaktsioon sellele järgnes.

Tõesti, inglise keele ladus oskus tähendab ka umbusku. Sest inglise keele oskaja võib tõesti lahkuda ja saada mujalt tööd. Reetmise alged on siin täiesti olemas. Sarnaselt rändekriisiga saab siin süüdlaseks pidada avatud piire.

Sama on ka eesti keele oskamisega Eestis. Seda siis vene kogukonnas. Ajalooliselt on näiteks Boriss Uspenski näidanud vene õigeusu kiriku sügavat umbusku teiste keelte vastu, mis olevat roojased. Puhas, ainuõige keel on vene keel ja muu keele oskamine muudab selle rääkija kohe kahtlaseks, võõraste ideede kandjaks. Nii on näiteks Tanja Mihhailova öelnud, et teda on peetud reeturiks, sest õppis ära eesti keele (Õhtuleht, 02.11.2012) (Yana Toomi puhul küll seda süüdistust pole millegipärast esitatud). Ehk siis Mihhailova läks vene kogukonnast üle eestlaste sekka. Kuid siingi ei pruugi ta olla sajaprotsendiliselt teretulnud – meenutagem näiteks EKRE avaldust Marina Kaljuranna kohta, et too ei sobivat Eesti presidendiks, sest on venelane.

Topeltidentiteedi võimalust ei anta. Et inimene on ühtaegu truu Eestile, selle kultuurile ja keelele, kuid on samas üleilmse kogukonna täieõiguslik liige. On kas üks või teine. Siit tulenebki soov kaitsta halba inglise keelt – vähemalt on tegemist kindla tõendiga, et halva inglise keele rääkija on eestlane ega saaks mujal tööd. Meritokraatia päevad näikse olevat loetud, seda vaatamata noorema põlvkonna inglise keele oskusele ja soovile õppida ja elada ka piiri taga.