Anvar Samost: eripäradega poliitikud tulevad tagasi

Anvar Samost. Arhiiv

Viimaste aastate „üllatavad” valimistulemused üle maailma ei näita muud, kui valijate tüdimust elukutselistest poliitikutest, ka Eesti ei saa jääda erandiks.

Teatrijuht ja dramaturg Eero Epner kirjutas nädala alguses uue põlvkonna Eesti poliitikutest kui „omadusteta meestest”. „Nad ei kahtle. Nad ei kahtle mitte milleski. Nad on mehed-dogmaatikud, tõusnud esile kõigis parteides, võtnud nad üle, võtnud kogu riigi üle. Nad ei märka mõrasid, mida maailm iga päev nende ette laotab, sest nende kingad on puhtad, nende kehad on terved, nende nägudel pole arme ning nende väidetes pole maailmavaadet.”

Mõni nädal varem lugesin värskelt ilmunud raamatut USA presidendivalimised kaotanud poliitikust, kes ise pidas end ning keda peeti teiste poolt läbi ajaloo presidendi rolliks kõige paremini ette valmistatud kandidaadiks – see oli Hillary Clinton. Kindlasti mitte omadusteta mees, hoopis reljeefsete isikuomaduste ja elulooga naine, kui pinnapealselt vaadata. Ometi on siin tugev paralleel.

Kaks ajakirjanikku, Jonathan Allen ja Amie Parnes kirjeldavad raamatus „Kildudeks” kogu Hillary Clintoni pikka valimiskampaaniat eelvalimistest alates. Tegemist on suure ning sadadel allikatel põhinenud tööga.

Kuna autorid toovad pea igal leheküljel esile korralduslikke ja juhtimisvigu, siis oleks lihtne järeldada, et just nende pärast saigi vaba maailma liidriks veidra soenguga mees, kes solvas kandideerides kõiki peale keskealiste valgete meeste. Tegelikult oli põhjus aga Hillary Clintonis endas, kes oli valmistunud järjekordseks tavapäraselt pikaks ja kurnavaks, kuid turvalises klaasitaguses maailmas toimuvaks kampaaniaks, mis pidi kulgema vahendatud ja kontrollitud kontaktis tavaliste inimestega – valijatega.

Raamat kirjeldab ühe vabatahtliku kogemust, kes pidi kuu aega enne valimispäeva Floridas läbi helistama demokraadina registreerunud valijaid ja kontrollima, kas nad on saanud kätte posti teel hääletamiseks kasutatavad sedelid. Suur oli tema üllatus, kui enamus vastanutest ütles otse, et ei kavatse Clintonit valida või teatas suisa, et toetavad Trumpi. Kampaaniameeskonna liikmed, kellega vabatahtlik üllatust jagas, olid samal ajal kindlad Clintoni edus, sest neid toetasid moodne statistiline analüüs, poliittehnoloogide armee ning tunne, et Donald Trumpi taolise alternatiivi korral ei ole valijatel muud valikut. Nemad ei olnud otse valijatega suhelnud.

Hillary Clintoni silmapaistev, kuid õpitud ja püüdlik pädevus ning kogemus poliitikuna olid võistluses kandidaadiga, kes esitas end kui absoluutset mittepoliitikut, miinuseks. Teledebattides, mille üldise hinnangu kohaselt Hillary võitis, kinnitas Trumpi ebatavaline käitumine, et tegu on tõelise ja siira alternatiiviga ringkäenduses olevale parteideülesele eliidile.

Seal, kus Clinton ja tema kõrgtehnoloogilise kampaania meistrid nägid parima võimaliku ettevalmistuse saanud kandidaati, nägid lihtsad valijad väljaspool suurlinnu privilegeeritust, ülbust ning veendumust võimupositsiooni ettemääratuses, kirjutavad Allen ja Parnes. „Ta ei olnud nende sarnane.” Ühelt kohtumiselt peamiselt veteranidest koosneva suurema valijate grupiga tagasi tulles ütles Clinton: „Nad ei saa aru.”

Clinton ise seega mõistis probleemi, kuid tal ei olnud võimalik murda aastakümnete raske tööga saavutatud kuvandit. Valijad kahtlustasid alateadlikult, et kui keegi teeb sedavõrd suuri pingutusi oma avaliku kuvandi ülesehitamiseks, siis peab fassaadi taga olema midagi võltsi ja koledat, mida tasub varjata.  Piisas Trumpil debatis kasutada fraasi „such a nasty woman” – „selline vastik naisterahvas” ja aastakümnete töö purunes.

„Omadusteta mehed on uhked oma stabiilsuse üle. Ainult stabiilsus võimaldas neil kannatlikult oodata eelmise põlvkonna kärbumist. Vanad mehed tegid ära musta töö ja langesid siis iseloomu eripärade tõttu rivist,” kirjutas Epner.

Eesti omadusteta mehed paistavad tavalisele valijale juba mõnda aastat sarnaselt Hillary Clintonile kauged ja kunstlikud, nende ühesugused lihvitud sõnumid ei mõju siiralt. Kaua läheb aega hetkeni, mil sujuv pädevus poliitikas saab ka meie valijate silmis suure miinusmärgi külge?

Ei ole veel teada, millal – aga „iseloomu eripäradega” mehed tulevad paratamatult tagasi.