Ahto Lobjakas. Arhiiv
Eestil on viimane aeg loobuda strateegilise lihtsameelsuse doktriinist.
Selle välispoliitilise liini sedastas mais president Kersti Kaljulaid, kui ta Lennart Meri konverentsil ütles end kõigest hoolimata uskuvat, et Donald Trump jagab meiega väärtusi. Eeldusel, et Kaljulaid ei mõelnud väärtuste all lihtsalt seda, mis parajasti meeldib Trumpile, on möödunud nädal olnud katastroofiline nii meie Euroopa Liidu kui ka NATO liitlastele. Asja teeb hullemaks, et niigi hullud, näivad need liikuvat järjest kiiremini halvemuse poole. Trumpi esimesest ametiajast on aga järel veel kolm ja pool aastat.
Kui me jätame kõrvale Trumpi peaaegu igapäevased nonsensstviidid („covfefe”), on tema viimaste päevade Twitteri- jm diplomaatia olnud muljetavaldavalt labane ja jõhker. Kohe pärast Londoni terrorirünnakut hakkas Trump tüli norima Londoni linnapea Sadiq Khaniga, pannes tollele maitsetult sõnu suhu ja kasutades tragöödiat küüniliselt ära oma poliitiliste sihtide edendamiseks. Khan on nüüd öelnud, et Suurbritannia peaks tühistama Trumpi plaanitud riigivisiidi. Paar päeva varem oli Trump teatanud USA lahkumisest Pariisi kliimaleppest, mis on Euroopa Liidule üks viimase kümnendi suuremaid väärtusi. Eesti lähedased liitlased alates Prantsusmaast ja lõpetades Kanadaga mõistsid Trumpi vastutustundetu käegalöömise planeedi tulevikule ühemõtteliselt hukka. Eesti oli vait (kui mitte arvestada Jüri Ratase viisakustviiti). Meiega sarnaselt NATOst julgeolekut otsiv väike Montenegro deponeeris oma liitumisrekvisiidid Washingtonis, ilma et Trump viitsinuks üritusele kohapeale tulla (saatis ta sinna asepresident Mike Pence’i). Kõige hävitavam meie maailmapildis oli aga paljastus, et Trumpi kurikuulus NATO tippkohtumise kõne, milles ta rõhutatult jättis mainimata artikkel viie, oli algversioonis sisaldanud sellekohast viidet. Asepresident Pence, välisminister Rex Tillerson ja kaitseminister Jim Mattis kõik uskusid, et Trump loeb ette nendega kooskõlastatud versiooni, mis andnuks uue elu NATO alusväärtustele. Kedagi hoiatamata esitas Trump kõnest variandi, mis neile väärtustele kõrge kaarega vilistas.
See ei ole ammendav väärtuskonfliktide loetelu. Trump ründas möödunud nädala jooksul (taas) kohtuvõimu autonoomiat ning omaenda justiitsministeeriumi, kui see püüdis suruda moslemite reisikeeldu seaduslikkuse piiridesse. Ajaperspektiivi veidi pikendades leiame sealt Trumpi otsuse ainuisikuliselt vallandada FBI peadirektor James Comey, sest see uuris tema suhteid Venemaaga. Ka jagas USA president Venemaa esindajatega kohe seejärel riigisaladusi. Möödunud nädal lisas samasse teemasse teadmise, et Trumpi väimees ja Venemaa võimud olid läbirääkimistes salajase suhtluskanali loomiseks.
Püüdes siit tuletada võimalikke väärtusi, mida Trumpiga jagada, saame tulemuseks absurdi. Trump ei käitu viisil, mis sobib demokraatliku õigusriigi juhile; ta ründab väärtusi, mis on tähtsad teistele USA liitlastele, ja ründab ka liitlasi endid, esmajoones Saksamaad ja Angela Merkelit. Ta enda ainus välispoliitiline prioriteet paistab olevat Venemaaga heade suhete loomine iga hinna eest. Trumpiga väärtusi jagav Eesti strateegilise lihtsameelsuse doktriin saab loogiliselt vaid eeldada, et Trump ei tea, mida teeb. Veidike intellektuaalselt respektaablim variant oleks uskuda kõigi meeleorganite ja tõendusmaterjali kiuste, et Trump on oma nõunike suunatav. Viimane nädal näitas, et kindlasti pole talle mõju neil, kellega me oleme seostanud oma lootused: ei Mattisel, Macmasteril ega isegi Tillersonil. Loogiliselt jääb siit nüüd üle vaid võimalus, et Eesti väärtused ongi Trumpi kapriisid. Kui nii, siis tuleks küsida, kas Eesti riigil on midagi hingesarnast, ja loota, et karmat pole olemas.
Lihtsameelne usk Trumpisse on Eestil kiirelt muutumas julgeolekuohuks. Esiteks pole mingit garantiid, et ka kõige küünilisem keskendumine üksnes oma füüsilisele julgeolekule suudaks selle tagada. Ekspresident Toomas Hendrik Ilvese Poola-orientatsiooni omaaegne moraalne pankrot asetub praegusajal konkreetsemasse reljeefi. Küsimusele, miks meile üldse appi tulla, on praegu presidendil tõsise näoga veel raskem vastata kui eelmisel. Kindlasti ei aitaks Poola meid jagatud väärtuste tõttu – neid oli vähe liitlassuhte parimailgi päevil. Mis Poolat huvitab, on kõigepealt omaenda turvalisus ja seejärel lühinägelikud variatsioonid regionaalsest hegemooniast (mille peamine aspekt oleks „väiksemate vendade” värbamine enda kõrvale Saksamaa vastu). Poola aga vähemalt kardab koos meiega Venemaad. USA-le on Venemaa hoopis vähem vahetu ja füüsiline oht. Trumpiga ei jaga me midagi, mis vääriks väärtuste nime, kuid see ei tähenda, et USA kaitseks meid ka mõne teise presidendi all Venemaa vastu globaalse tuumakatastroofi hinnaga. Meenutas meile seda tõika möödunud nädalal Washington Posti välispoliitilisest realistist kolumnist Charles Krauthammer, küsides pealkirjas retooriliselt „Kas surra Eesti eest?” ning vastates „Muidugi mitte”. USA poleks tuumasõtta läinud ka Lääne-Berliini eest külmas sõjas (sama kinnitavad USA kõrged ametnikud). Nagu aga osutatud, on Trump Eesti välispoliitika „loomulikest vajadustest” veel kordi kaugemal kui Krauthammer. Ka kõige ideaalsemal juhul (meil, mitte tingimata maailmal) tuleb arvestada, et Trump otsib Venemaaga leppimist ning Eesti, võides küll kulutada kaitsele oma globaalses mõttes tillukese 2,17 protsenti SKTst, eirab demonstratiivselt vajadust kõigepealt iseenda turvalisuse eest hea seista ja on 20 aastaga väga vähe sisulist teinud vene vähemuse lõimimiseks.
Teiseks varjutab üha lihtsameelsem välispoliitika meie tegelikud väärtused. Pime usk Trumpisse halvab meie endi hea ja halva tundmise ning määndab nii meie ajaloolist riiklust. Üha sügavamale unustuse hõlma vajub kuldaväärt äratundmine, et toimivad liitlassuhted saavad rajaneda vaid solidaarsusel, solidaarsus omakorda reaalselt jagatud väärtustel. See, millest räägime siis, kui me ei räägi Venemaast, osutab veel nüüdki, et meie tegelikud väärtused on need, mida jagame Saksamaa, Prantsusmaa, Põhjamaade ja Kanadaga. Muidugi, Tapal asub aprillist Briti pataljon ning see asjaolu sunnib presidenti ja valitsust üha tuntavamale enesetsensuurile. Briti valitsus Theresa May juhtimisel on ELi ja USA vahel püüdnud hoida võimalikult Trumpi-sõbralikku kurssi. Mis on aga mõttekas Suurbritanniale, pole mõttekas Eestile.
Lõpetuseks: Eesti välispoliitikas on tekkimas midagi, mida võiks nimetada Lennart Meri paradoksiks. Mäletatavasti kõneles Meri üks eredamaid kujundeid Eestist kui väikesest paadist, mis on merel suuteline pöörama suurtest laevadest palju kiiremini. Ilves ja Co on kahe aastakümne jooksul püüdnud Eesti manööverdamisvõimet nulliks teha, sama kurssi jätkab veel palju halvemais oludes Kaljulaid. Üha lihtsameelsem välispoliitiline doktriin elab lootuses, et meri Eesti ümber on võimalik kuidagi ise jäässe puhuda, aeg peatada ja raskete valikute tegemise vajadusest nii priiks saada. Nagu aga väga hästi teadis Lennart Meri: Eesti on väike riik, tema asukoht on ajalooliselt problemaatiline, hästi läheb tal vaid siis, kui tal on liitlased, kellega ta jagab euroopalikke ja transatlantilisi väärtusi.
on täitsa lolliks läinud? Ainult täielik ajukääbikud arvasid ,et usa alustab baltikumi pärast Venemaaga tuuumasõda , ei ole nad teinud ukrainas midagi ja ei ole nad teinud ka süürias midagi, miks te arvate, et eestis oleks teisiti? Ja mis väärtustest see idioot lubjakas koguaeg jahub?
Elame maailma jõujoonte ragisemise ajal. Jõule tekib alati vastasjõud ja seetõttu USA hegemoonia ei saanud kestma jääda.
Meie olukord on keeruline, aga me peaksime sellega harjunud olema.Ilmselt on õigust neil kes kutsuvad Venemaad positiivselt hõlvama.
Ameerikal on üle maailma sadasid taolisi sõjaväebaase nagu Eestis ja see oli nende taotlus luua ka niisugune siia aga meie nimel sõtta minna teise tuumariigiga pole neil olnud kunagi kavas.Nüüd on Trump seda avalikult välja näidanud aga meie ajupestud vene hirmus vaevlevad poliitikud pole sellest ikka veel aru saanud.Kui lugeda maailma meedias väljapaisatud versioone mida kõik on venelased teinud siis peaks igal mõtleval inimesel tekkima kahtlus-kas ikka Putini venemaa on nii võimekas ja kui on siis pole maailmal selle vastu rohtu ??
USA ja venemaa lepivad lõpuks kokku ja lolliks jääme meie !
Selles meie jaoks probleem ongi, et Trump on igasugustele (kahtlastele) kokkulepetele Venemaaga palju altim, kui näiteks Clinton oleks olnud.
Fakt on see, et ise me ennast kaitsta ei suuda ega hakka ka kunagi suutma. Siis millised oleksid alternatiivid NATO-le? Kui välja arvata vabatahtlik liikumine maffialiku Vene Föderatsiooniga, siis alternatiive kapriisitsevale Trumpile meil ju polegi.