Teno Viherpuu fotod
Neljapäeval, 11. mail tähistas 80. sünnipäeva fotograaf Arvo Tarmula, kes on aastakümnete jooksul pildistanud kõike ja kõiki, kes ning mis on kujundanud Haapsalu ja Läänemaa kroonikat. Oma suure sünnipäeva eel panime legendaarse fotokrooniku uude rolli – kaamera ette, mida hoidis Tiiu Kammiste.
Kui midagi just vahele või ette ei tule, on Tarmulal hommikuti kindel rutiin – põristab kodunt Uuemõisast oma hõbehalli Škodaga läbi linna ja teeb mõned maalilised kaadrid viigi ääres, promenaadil või kus iganes kogenud fotograafi silm mõne huvitava vaate leiab. Siis saabub ta Lääne Elu toimetusse, teatades mõnikord juba ukselt: teate, mis ma praegu nägin! Sest mõnikord komistab Tarmula otsa uudisele, mis pole toimetusse veel jõudnudki.
Tol päeval, kui Tiiu Kammiste end vana sõbra ja Haapsalu fotoklubi kaaslasena Tarmulale kaasa haakis, juhtus olema üks neid päevi, mil hommikune fotoring jäi muude asjatoimetuste tõttu tegemata.
„Kui me kokku leppisime, et ma temaga terve päeva kaasas käin, selgus, et see on natuke teistsugune päev kui tavaliselt,” meenutas Kammiste.
Teistsugune tähendas ühtlasi seda, et pildistamise mõttes oli üsna rahulik päev, erinevalt mõnest teisest, kui Tarmula kihutab mööda linna ja maakonda ringi nagu Figaro ja jõuab kohustuslike võtete vahel teha veel mõne kõrvalepõike, mis päädivad toimetusse jõudes klassikalise sissejuhatusega: „Teate, mis ma praegu nägin! Täitsa lõpp!”
Selle päeva hommikul saabus hobifotograaf Kammiste koos pressifotograaf Tarmulaga toimetusse kell 10, et teada saada, mis siis täna eest ootab.
Alustuseks starditi Taebla poole, sest Taebla raamatukogus kohtus lastega kirjanik Wimberg.
Taeblast tagasi, maanduti toimetuses Tarmula töölaua taga, kus tutvustas vanameister oma töövarjule pressifotograafi ameti teist poolt: kuidas fotod tema arvutisse jõuavad ja mida tehakse piltidega enne, kui need fotokataloogi jõuavad ja lehetoimetusele kättesaadavaks muutuvad.
„Siis näitas ta mulle oma arhiivi,” jutustas Kammiste.
Aastakümnete jooksul on Tarmula oma füüsilisse fotoarhiivi kogunud tuhandeid paberfotosid ja negatiive. „Tal on need väga kenasti sorteeritud ja kui ta võttis välja mõne ümbriku, siis teadis täpselt, kus ja mis seal on,” seletas Kammiste.
Lääne Elu arhiivist otsiti aga välja lehenumber, mille tegemisel Tarmula esimest korda Lääne Elu fotograafina osaline oli – teisipäev, 10. jaanuar 1989. Arvo Tarmula on niisiis juba 28 aastat olnud maakonnalehe fotograaf.
Kuna tol päeval kiiret polnud, otsustas fotograafide tandem teha hommikul tegemata jäänud fototiiru. „Ilm oli Promenaadil jube – iga natukese aja tagant sadas rahet või vihma, tuul oli õudne ja me saime ikka kaltsmärjaks!” meenutas Kammiste. Aga fotograaf ei tohi ennast ilmast heidutada lasta. Kord mõned head aastad tagasi, kui Kammiste ja Tarmula umbes samasuguse vaenuliku ilmaga pildistama sattusid, käratanud vanameister äsja aasta õpetaja tiitli saanud Kammistele: „Mis fotograaf sa oled, kui sa halba ilma kardad! Fotograaf peab oma pildid iga ilmaga ära tooma!”
Kehvast ilmast ei lase end segada ka kalamehed, kes olid promenaadi kaldaäärse kenasti ära palistanud. Üks kalamees oli just kala välja tõmmanud, mis oli Tarmulale justkui signaal – kalal sabast kinni ja ise pildile! Selle sebimisega torkas õngekonks õnnelikule kalamehele sõrme. Too karjatas „aih!”, sai aga siis aimu, kui tähtsa kohaliku tegelasega tal pistmist on, leebus ja teisel katsel sündiski pilt rahulolevalt naeratava fotograafi ja kalaga.
Kes Tarmulat tunnevad, teavad, et umbes niisama palju, kui talle meeldib pildistada, meeldib talle ka ise pildi peale jääda.
Kalapilt käes, suunduti Rannarootsi muuseumi juurde. Muuseumijuht Ülo Kalm kiitis muuseumi välisseinu ehtivat Arvo Tarmula fotonäitust „Näoga mere poole”. Fotodele on jäädvustatud eelmise kevade õngitsejaid ja see näitus avati merekultuuriaasta rannaretke avapäeval 28. aprillil. Nii seda fotokroonikat muudkui koguneb…
„Siis käisime Vasikaholmil ja hirmutasime natuke hanesid,” jutustas Kammiste edasi ja selgitas kohe, et tegelikult ikka ei hirmutanud, kuigi linnud lõpuks minema lendasid, kui kaks kaameratega hiilijat hanede maitse jaoks neile liiga lähedale jõudsid.
Pärast tunnikest kevadise ilma ja tuulte meelevallas teatas Kammiste Tarmulale, et nüüd on aeg Mesimokka supile ja kohvile minna. Muidugi ei möödunud seegi käik fotosüüdistuseta. Tarmulale jäi käeulatusse samas majas tegutseva poe Hingepesa perenaine Raili Friedemann, kelle ta kohe pildile kaasa haaras.
Seejärel läkitati fotograafid Tallinna maantee ja Tamme tänava ristmikule, et teha pilt järgmise päeva lehe uudisloo juurde – ristmik läheb remonti.
Õhtupoolikul ootas fotograafe Haapsalu raamatukogus raamatuesitlus – Ena Mets ja „Naeratava kuu inimesed”.
Kuigi jääb mulje, et Haapsalu on vaikne linnake, toimub siin asju Tarmula sebimise järgi otsustades küll ja veel. Kus midagi toimub, seal on Tarmula kaameraga kohapeal ja sellega ollakse harjunud. Kui mingil põhjusel ei ole, ollakse hoopis imestunud: kus siis Tarmula on?!
„Arvo tahab ise igal pool käia ja aktiivne olla. Ta tahab panustada! Ta tahab, et temast hoolitaks ja teda märgataks. See on täiesti kindel! Ma arvan, et me kõik tahame seda ja oleme ses mõttes sarnased,” mõtiskles Kammiste.
Tol aprilliõhtul Tarmula õhtust fotoringi ei teinud – taevas oli pilves ja nõiduslikku päikeseloojangupilti polnud lootagi. Foto, millel pildistab Tarmula päikeseloojangut, pärineb loodusfotograaf Kalju Juuriku kogust ja on tehtud mõni aeg tagasi. Palve peale öelda vana kamraadi kohta mõni iseloomustav sõna puhkeb Juurik lõbusalt naerma. „Mis ma ikka oskan öelda – Tarmula on Tarmula!”
