4

Edward Lucas: Macroni võit on julgustav

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Edward Lucas, kolumnist.

Edward LucasEmmanuel Macroni võidu fakt iseenesest on julgustav. Kõik muu, mis seda saadab, ei ole.

Lääne demokraatiad peaksid toimima järgmiselt. Populistlikud parteid – need, mis pakuvad ässitavaid, rahvahulkadele meelepäraseid vastuseid – kuuluvad poliitmaastiku äärealadele. Valimiste võitmise pärast konkureerivad peavooluparteid, mis on idealistide ja pragmaatikute suured koalitsioonid, esindades hästi struktureeritud sotsiaalseid ja majanduslikke huve. Tulemuse otsustavad valijad, mitte väline sekkumine.

Enam mitte. Me näeme nüüd – viimati Prantsusmaal – võistlust poliitilise peavoolu, mis koondub ühe kandidaadi taha, ja selle süsteemivastaste rivaalide vahel. Vanad koalitsioonid on lagunemas. Kunagi poliitikat domineerinud erakonnad on koost lagunemas ning suurt, ehkki veel mitte otsustavat, rolli on etendamas väline toimija, antud juhul Venemaa ja varastatud e-kirjade lekitamise kujul.

USA-s oli lugu sarnane, kus establishment (sealhulgas suur osa “Mitte kunagi Trump” vabariiklasi) toetas valdavalt Hillary Clintonit. Aga Donald Trumpil õnnestus ta alistada. Ehkki ta on riukalik ärimagnaat, suutis ta enda kasuks toimima panna raevu süsteemi vastu, milles domineerivad riukalikud rikkad. Kaasa aitas ka Venemaa tegevus Clintoni kampaania e-kirjade lekitamisel.

Seesama raevulaine ebaõiglase süsteemi ja selle üleolevate kasusaajate vastu koos Venemaa sekkumisega on jõuliselt peale tunginud ka Prantsusmaal. Rannani ei õnnestunud sellel siiski tõusta, sest härra Macron oli parem kandidaat kui proua Clinton. Ta ei kuulunud poliitilisse dünastiasse. Ta oli teatud tüüpi kõrvalseisja. Ta ei lehanud õigusjärgsuse järele. Tema eurofiilse liberalismi ja moderniseerimise sõnum oli palju tiivustavam kui proua Clintoni halvasti varjatud “on minu kord”.

Härra Macroni eelis on see, et ta naudib establishmenti toetust, aga ei ole selle pantvang. Eliit koondus tema taha, aga ta ei pea selle pilli järgi tantsima.

Aga tema võit sai võimalikuks ainult tänu Prantsuse poliitilise süsteemi sisulisele kokkuvarisemisele. President François Hollande on hävitanud oma Sotsialistliku Partei. Paremtiival kehastas François Filloni hooletu lähenemine maksumaksja rahale (ta palkas oma naise fiktiivsele töökohale) omakasupüüdlikku põlgust reeglite vastu, mis on establishmenti legitiimsust nii tugevalt kulutanud.

Võib tõesti juhtuda, et selle nädalavahetuse valimised märgivad pöördepunkti. Härra Macroni En Marche! võib esineda järgmise kuu parlamendivalimistel rabavalt hästi, andes talle võimaluse moodustada efektiivne valitsus. Prantsuse poliitspekter võib ümber kujuneda sedasi, et ühel tiival on kaasaegne vasaktsentristlik, leebelt turumeelne, aga sotsiaalselt liberaalne partei ja teisel sotsiaalselt konservatiivsem ja innukamalt vabaturumeelne erakond. Aga ma ei teeks selle peale panuseid.

Mis iganes vasaktiival ka ei juhtu, näib, et proua Le Pen jääb lähitulevikus domineerima Prantsuse poliitika paremtiival. Ehkki presidendivalimistel sai talle osaks lüüasaamine, on tema tugev tulemus suurepärane hüppelaud eelseisvateks parlamendivalimisteks.

Kremlil ei õnnestunud saavutada oma eelistatud kandidaadi, tuliselt Putini-meelse härra Filloni presidendiks valimist. Aga teda saatis edu teise, laiema eesmärgi puhul õõnestada poliitilise süsteemi legitiimsust ja stabiilsust ning muuta poliitilisi kalkulatsioone selle sees.

Prantsuse presidendivalimiste esimese vooru ehk rabavaim fakt oli asjaolu, et üle 60 protsendi valijaist toetas avalikult Kremli-meelseid kandidaate: härra Filloni, proua Le Peni ja vasakäärmuslast Jean-Luc Mélenchoni. Vaid 30 protsenti toetas härra Macroni ja sotsialistide kandidaati Benoît Hamoni. See on jahmatav märk Kremli mõjust riigis, mis on NATO asutajaliige ja üks kahest Euroopa tuumajõust.

Olukorras, kus Suurbritannia on end Euroopa julgeolekust lahti haakimas, vähemalt kuni Brexiti agoonia lahenemiseni, ning Donald Trumpi geopoliitilisi instinkte ja järjekindlust saadab jätkuv ebakindlus, on Angela Merkeli juhitud Saksamaa nüüd Euro-Atlandi julgeolekukorra ainus suur sammas.

Kreml asub USA presidendivalimistel saavutatud ootamatu võidu ja Prantsusmaal saadud napi kaotuse järel sel sügisel Saksa valimistel ründama proua Merkelit. Venemaa on küll kaotanud üllatusmomendi, ent ta ei ole maksnud lääneriikide valimistesse sekkumise eest tõsist poliitilist hinda.

Oleks meeldiv mõelda, et pahameel Venemaa jultunud sekkumise pärast valimistesse koos härra Macroni võiduga toob kaasa Prantsuse ja lääne poliitika taaskäivituse. Ideaalne võimalus on seotud Prantsusmaa rolliga NATO tugevdatud ettenihutatud kohalolekus Balti riikides.

Nagu märkis John Vinocur Wall Street Journalis avaldatud jõulises kommentaaris, on härra Macron lubanud teha esimese välisreisi “sõdurite juurde”. Valimistega seotud manöövreid kõrvale jättes, kui ta tahab öelda midagi tähtsat enda kui vastutustundliku mehe kohta, peaks uue relvajõudude ülemjuhataja esimene visiit olema NATO lahingugrupis teenivate Prantsuse merejalaväelaste kasarmusse Eestis Tapal.

Teine küsimus puudutab seda, mida ja kas üldse kavatseme me teha Venemaa tulevaste poliitiliste rünnakute heidutamiseks. Teoreetiliselt saame me teha palju. Mõte lääne pahameelest peaks Vladimir Putinit hirmutama. Lääs, laiemalt defineerituna, on rahvaarvu poolest Venemaast seitse ja sisemajanduse koduprodukti (SKP) arvestuses 14 korda suurem. Samas, nagu judot armastav Vene president liigagi hästi teab, on väiksemal vastasel, kui ta on oskuslik, väle ja kindlameelne, võimalik hõlpsasti suurem ja tugevam pikali lüüa.

Meie poliitiline süsteem on meie endi ahnuse, enesega rahulolu ja ülbuse tõttu muutunud erakordselt hapraks. Kuni me neid probleeme lahendama ei hakka, kasutab Venemaa neid ära ja võidab.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Külamees
Külamees

Põhimõtteliselt võitis Euroopa Macroni võiduga aega, liikuda edasi senises sihitus suunas.Kas selle üle rõõmustada või kurvastada näitab aeg.

Unesnôiduja
Unesnôiduja

Mida sa küll sööd, et nii tark oled?

Agu
Agu

mitte julgustav vaid nördimust tekitav

soh
soh

Enne kommenteerimist loe ikka artikkel ka läbi!

wpDiscuz