0

Karl-Christoph Rebase ja Kairit Liivi luuletused valiti sõnaloominguvõistluse paremate hulka

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Karl-Christoph+Rebane+oma+luuletust+esitamas  Foto: Triin Toome-Hosman Karl-Christoph Rebane oma luuletust esitamas Foto: Triin Toome-Hosman

5. mail autasustati parimaid Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi korraldatud sõnaloominguvõistluse „Minu Eestile“ autoreid.

Tänuüritusele riigikokku ja Solarise Apollo raamatupoodi said kutse ka kaks Haapsalu õpilast – Läänemaa ühisgümnaasiumi abiturient Karl-Christoph Rebane ja Haapsalu põhikooli 9. klassi õpilane Kairit Liiv.

„Minu Eestile“ tööd on kingituseks Eesti 100. sünnipäevaks. Võistlusele saadeti kokku 367 kirjatükki ja töid laekus pea igast Eesti nurgast. Töid lugesid ja hindasid riigikogu liige Liina Kersna, tunnustatud raamatukoguhoidja, lastekirjanik ja kirjandusteadlane Krista Kumberg, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse aseesimees Monika Undo.

Tänuüritusele kutsuti 28 õpilast.
Esimese koha sai Rapla 4. klassi noormees Joonatan Ringmäe, teise koha vääriliseks tunnistati seitse õpilast, kes said lisaks Kristiina Ehini pühendusega luulekogule „Kohtumised“ ka 20-eurose Apollo kinkekaardi.
Parima seitsme seas olid ka Rebane ja Liiv. Ühtlasi kandis Karl-Christoph Rebane Apollos ette oma võistlustöö, mis läks publikule hinge.

100 paremat tööd avaldatakse Eesti sünnipäevaks ilmuvas e-kogumikus.

„Minu Eestile“
Karl-Christoph Rebane

Kõnnin mööda männimetsi,
varbavahel sammal.
Siinne aeg on vaikne,
lärm puhkab võõral rannal.

Korjan kasetohu vahelt
Sul kastepärleid pärjaks pähe.
Murran päiksekiiri taevast
teades ette – neid on vähe.

Koon Sul ämblikvõrgust salli,
paar käpikuid koon ka –
sellised mis kokku sobiks
Sinu rahvariidega.

Kõnnin mööda männimetsi,
korvi poetan mustikaid,
paar pohlamarja – krimpsus nägu.
Ah, neid marju lustakaid!

Oma koduukse vahelt
kingin Sulle oma soojuse,
annan Sulle oma käed,
võtta võid mu nooruse.

Kõnnime kesk' männimetsi,
naudime Su ilu.
Naudime, kuis mahe tuul
vagusi meid silub.

Sinised on meie taevad,
musta mulla peal me käbid.
Valget, helget elu nähes,
puudub rinnust koduhäbi.

Annaksin ma endast kõik
ja võtaksin Su kaissu –
kallis Eesti, usun Sind
ja usaldan Su vaistu.

„Minu Eestile“
Kairit Liiv

Üle tuhmhalli taevalaotuse,
lumiste laante, valendavate,
põgeneb mu pilk
Vikerkestale see kirjutatud mul,
kuis need mustrid
teid, lõputuid,
kordi ajas kujutlenud

Enam ma kõhkluste rusuvat koormat ei kannata
On aeg hingepiinad
Eesti mullast,
need tantsisklevate leekide lõpetada
Unistusele järgnen,
aastaid vastutuult, tugevat,
edasi kandun
Mu juured,
kombel kasvavad,
sirutuvad tiibadeks, võimasteks,
ja mu linnuna kõrgustesse tõstavad
Aga juured jäävad
Kes neid lähtest jõuaks lahuta'
Kes neid jõuaks lahuta'

Mu juured,
elupuu liinidele hingavad
Juured,
selgroona mind toetavad ja üleval hoiavad
Ja kui põhjatuulte hüüd,
nüüd ajaga vaiksemaks kulunud,
mu koju kutsub,
ma hetkeks pilgu üle
teraseni kasvanud tiibade heidan
ja pärast kõiki aastaid koju tagasi lendan

Tiivad avali laotan
ning kodumaale tuulevarju annan

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz