Edward Lucas: miks Putin 1917. aastat kardab

1917. aasta sündmuste sajas aastapäev kõigutab Venemaa habrast ajaloolist vundamenti.

Putinism on segu kolmest omavahel vastuolus olevast elemendist: punane, valge ja pruun. See tähistab Nõukogude Liidu saavutusi (“punane”), eriti sõjaaegset triumfi Hitleri üle, ning austab Tsaari-Venemaa impeeriumit (“valge”) olukorras, kus Vene õigeusu kirik on mõrvatud Romanovid pühakuks kuulutanud. Venemaad ennast juhitakse fašistlike (“pruun”) tunnuste järgi: poliitilise ja ärivõimu läbipõimitus, range kontroll meedia üle, isikukultus ja kõikjale tungiv julgeolekuteenistus.

Kolme traditsiooni ühendab põlgus liberalismi vastu ja ksenofoobiale lähenev kahtlustav suhtumine välismaailma. 1917. aasta bolševistliku revolutsiooni sajas aastapäev paneb aga erinevused – ning Kremli otsustusvõimetu lähenemise ajaloole – suure ja ehk saatusliku surve alla.

1917. aasta tähtsus oli 70 aastat väljaspool kahtlust. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäev oli tähtsaim riigipüha Nõukogude kalendris. Palverännak Punase väljaku kõhedust tekitavasse mausoleumi Vladimir Lenini balsameeritud surnukeha juurde oli iga patriootliku venelase ja välismaa külaliste jaoks kohustuslik kombetalitus. Vähestele vigadele vaatamata kehastas kommunism altruismi, modernismi ja internatsionalismi.

Tegelikult rajati kurjuse impeerium valedele, hirmule ja massimõrvale. Selle majandussüsteem oli täielik läbikukkumine. Teistes riikides – näiteks Poolas ja Baltimaades – iseloomustas selle kokkuvarisemist mineviku kõrvaleheitmine. Seal, kus võimalik, tagastati omand endistele omanikele või nende järeltulijatele. Kommunistlikku perioodi käsitleti võõrvõimu sissetungina (seda tegid isegi need, kes sellest võimust kasu lõikasid).

Sisetülidest ja majandushädadest halvatud Venemaa reageeris teisiti. Kommunistlik partei kukutati võimult, Nõukogude Liit lagunes, ent Lenini ja Stalini ehitatud Vene riik jäi suuresti alles, ehkki omandas ajutiselt demokraatliku ilme.

KGB nimetati ümber, ent pääses laiali saatmisest. 1990. aastatel õilmitsesid katsed uurida ja dokumenteerida mineviku kuritegusid, ent Putini režiim on need summutanud. Pahategijad pääsesid kohtumõistmisest ning ohvritele ei makstud hüvitist, isegi tõe- ja leppimiskomisjon jäi moodustamata. Samuti ei tehtud katset otsida kommunistide varastatud omandi seaduslikke omanikke. Selle asemel anti see vara vaikselt üle (nüüd uskumatult rikkale) Kremli ametkonnale.

Mõnedes valdkondades keerati kell tagasi. Õigeusukirik liikus avaliku elu keskpunkti komparteist tühjaks jäänud kohale. Usuladvik on nüüd hämmastava küünilisusega vastu igale katsele Lenin maha matta, öeldes, et see tooks kaasa õõnestava, välismaalt inspireeritud “derussifitseerimise”. Moskva kesklinnas asuvad rikkalikult taastatud kirikud meelitavad ligi rohkem külastajaid kui Lenini kärbunud laip. Punasel väljakul asuvad toretsevad ostukeskused ja nende poputatud klientuur annavad tunnistust sellest, et Venemaa on muutunud rahameeste paradiisiks.

Selline habras vundament tähendab, et kaasaegsel Vene riigil puudub legitiimsus. Selle maismaapiirid ja võimustruktuurid on peamiselt Lenini ja Stalini töö, ent riik ei saa neid liidreid omaks võtta ega neist distantseerida, sest 1917. aasta ja sellele järgnenu kohta on nii palju vastuseta küsimusi.

Neist peamine on: kas revolutsiooni saavutused – kirjaoskuse jõudmine massideni, industrialiseerimine ja linnastumine – õigustavad miljonite inimelude kaotust ja rikkumist, kultuuri hävitamist ning Venemaa isoleerimist Euroopa peavoolust? Peaaegu kindlasti mitte.

Kui punased olidki eksiteel, on pendli valgete poole kõigutamine samuti ohtlik. Paljud Venemaalt põgenenud – eriti kasakad – võitlesid hiljem natside kõrval Stalini vastu. Kui nad tegutsesid 1917. aasta revolutsioonile järgnenud neli aastat kestnud kodusõja jooksul enamlikku luupainajat hävitades õigesti, siis kuidas hinnata nende tegevust pärast 1941. aastat? Lihtsustatud käsitlus Hitleri-vastasest sõjast on muutunud Venemaa tähtsaimaks riiklikuks müüdiks (ka britid pole sellest patust priid). Karm pilk 1917. aastale kujutab sellele ohtu.

Vladimir Putini lähenemine sellele on mõista revolutsioon hukka põhimõtteliselt (arvestades tema režiimi ebapädevust, korruptsiooni ja mandumist, on see tark). See riimub hästi režiimi peamise sõnumiga: alternatiiv autoritaarsusele on režiimile mugavalt kaos: venelased said seda 1990. aastatel piisavalt tunda.

Ta taunib bolševikke sõja lõpetamiseks sõlmitud alandava rahuleppe eest, ent kiidab nende rajatud riigi tugevust.

Selle asemel, et püüda neid paradokse lahendada, üritab ta neid summutada, kutsudes “rahvuslikule rahule ja leppimisele” valgete ja punaste vahel ja andes mõista, et provokaatorid üritavad tirida “mineviku lõhesid, vaenu, solvanguid ja kibestumist” kaasaegse Venemaa ellu. Ta on moodustanud Vene välisluureteenistuse juhi Sergei Narõškini juhtimisel komisjoni akadeemiliste uuringute ja ühiskondliku dialoogi edendamiseks.

Kui veider valik (kas te kujutaksite ette 1926. aasta üldstreiki uurivat valitsuskomisjoni eesotsas välisluureteenistuse MI6 juhiga?) kõrvale jätta, väldib härra Putin tõelist küsimust. Valged ja punased olid mõlemad (käputäie eranditega) kohutavad ja halvad, seda lihtsalt eri viisidel. 1917. aasta tähtis revolutsioon ei toimunud mitte sügisel, vaid kevadel, kui tsaar loobus troonist ja lühikest aega valitsenud liberaalne valitsus eesotsas Aleksander Kerenskiga algatas reforme, nagu sõna- ja kogunemisvabaduse (ja kaugelt varem kui minu riigis, naiste valimisõiguse) lubamine.

Kerenski katse muuta Venemaa konstitutsiooniliseks monarhiaks ebaõnnestus. Lojaalsusest Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu jätkas ta hukatuslikult sõda Saksamaa ja Austria-Ungari vastu. See ei andnud talle võimalust pakkuda rahu, maad ja leiba kitsikuses Vene rahvale, mis seda meeleheitlikult tahtis. Hästi organiseeritud fanaatilised enamlased kasutasid keset lõputuna näivat kaost, raskusi ja meeleheidet ära oma võimaluse korraldada putš. Bolševistlik revolutsioon ei olnud suunatud tsaari vastu: see korraldati Venemaa parima (ja väidetavalt ainsa) võimaluse vastu saada vabaks, seaduste valitsetud õitsvaks kapitalistlikuks demokraatiaks.

See on sama väljavaade, mida härra Putin soovib praegu innukalt lämmatada. 1917. aasta muudab tema jaoks ohtlikuks mitte erinevused valgete ja punaste vahel, vaid sarnasus: mõlemal oli pakkuda ajaloolisi tupikteid nagu temalgi.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.