Lääs on reageerinud Venemaast lähtuvale ohule hilinenult, kuid mõistlikult. Sellele vaatamata kuuleme üha enam midagi ohtlikku ja mõtlematut: soovi leida diplomaatiline kiirlahendus. Selle mõtlemise järgi on igas vaidluses kaks osapoolt. Venemaa ebameeldiv käitumine peab olema põhjustatud meie provokatsioonidest. Me ei tohiks olukorda halvendada mineviku ekslikke poliitikaid jätkates. Selle asemel peaksime taasalustama dialoogi ja võtma arvesse Kremli vaateid ja soove.
Näiteid on ohtralt. Peamiste eestkõnelejate seas on endine Briti suursaadik Venemaal Sir Tony Brenton ning Henry Kissinger. Sarnaselt mõtlevad ka Austria, Bulgaaria, Saksa, Prantsuse ja Itaalia poliitikakujundajad. Ka tavaliselt mõistlik Michael O´Hanlon mõttekojast Brookings Institution väitis hiljuti Wall Street Journalis sama. Tema arvamuslugu on palju parem kui Anatol Lieveni artikkel, mida ma hiljuti hurjutasin. Autor nõustub, et NATO laienemises polnud midagi halba, mõistab Venemaa käitumise hukka ja tahab aidata läänega lõimimise poole püüdlevaid riike, nagu Gruusia ja Ukraina.
Ta väidab, et me ei kavatse täita 2008. aasta NATO Bukaresti tippkohtumisel antud tingimusteta, ent tühja lubadust tulevikus antavast liikmesusest ja peaksime sellest taganema. Selle asemel peaksime pidama läbirääkimisi “uue julgeolekuarhitektuuri üle”, mis kinnistaks Venemaa läheduses asuvate mitte-NATO riikide alalise neutraliteedi vastutasuks mitmepoolsete julgeolekutagatiste eest. Kreml peaks tõmbama oma väed välja Moldovst ja Ukrainast, Krimmi küsimus lahendatakse oskusliku diplomaatiaga ja kõigile asjassepuutuvatele riikidele antakse soovi korral luba ühineda Euroopa Liiduga.
See lähenemine võib tunduda meelitav, ent läheb vastuollu reaalsuse ja põhimõtetega, nagu selgitab blogipostituses Steven Pifer (samuti Brookingsist). Esiteks, miks peaksid need riigid sellega nõustuma? Rootsi ja Soome hindavad tegevusvabadust. See kava määraks nad igaveseks julgeolekualasesse halli tsooni.
Mitmepoolsed julgeolekutagatised kõlavad hästi, kuni tuletada meelde, mis juhtus 1994. aasta Budapesti memorandumiga. Venemaa lubas austada Ukraina piire ja hoiduda majanduslikest sunnimeetmetest vastutasuks Ukraina loobumisele tuumarelvadest. Puudusid lisaklauslid nagu “kui just ei juhtu, et Kiievis on võimul valitsus, mis meile ei meeldi”. Selle leppe garandid olid ka lääne tuumariigid. Nendest ettevõtmistest on nüüd järel riismed.
Selle tulemusena puudub Venemaal usaldusväärsus, et olla “Jalta II” osapool ja lääs peaks punastama, mitte väitma, et see annaks tulemusi. Samuti on ebaselge, kas Kreml oleks nõus viima oma väed välja “impeeriumi sisemisest vööndist”. Putini propagandamasina keskne sõnum on idee manduva, silmakirjaliku ja ohtliku lääne piiramisrõngas olevast pühast kodumaast. Lääs ei ole tegelikult vaenlane (režiim ostleb, investeerib ja trallitab seal), aga teda tuleb sellisena kujutada. Miks loobuda sellest taktikast, kui see hoiab nii tõhusalt Vene rahva tähelepanu eemal oma valitsejate jõhkruselt ja valelikkuselt?
Venemaa ei aktsepteeriks ka EL-i laienemist. Pifer märgib õigesti, et tüli Ukrainas ei olnud seotud riigi liikmesusega NATO-s, vaid igava, ent tähtsa EL-i vabakaubanduslepinguga.
Tähtsaim on siiski küsimus põhimõtetest. Ukrainlased ja grusiinid võitlesid meie vabaduse eest ajal, kui lääs tegeles endiselt suuresti Venemaast lähtuva ohu ignoreerimisega. Me oleme neile võlgu ja peaksime seda austama.
Probleemi tuum ei puuduta tegelikult Venemaad – allakäiv keskmise suurusega majandus, millel on ebatavaliselt suur sõjavägi. See seisneb lääne nõrkuses. Me oleme kaotanud õigusriigi, demokraatia ja heaolukapitalismi koha pealt enesekindluse. See teeb meid arglikuks välismaal oma väärtuste propageerimisel ja kodus nende kaitsmisel. Siin on piisavalt ruumi uueks mõtlemiseks.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Seda ei saa ütelda, et maavarasid meil ei ole.Suur osa euroopa turbast näiteks varutakse praegu meilt, fosforiidivarud on vist lausa suurimad. Nendega muidugi on nii, et keegi tont ei tea ütelda kas nad on meile õnneks või õnnetuseks maapõue sokutatud.
Ajupesu on meil langenud väga viljakasse pinnasesse.Kas majanduslik terror ei ole veel hullem territooriaalsest kui riikides pannakse paika ainult suurmonopolidele lojaalseid valitsusi.Mitteloojaalsed kas kukutatakse nn. vabadusvõitlust toetatavate Soroslaste poolt või lausa terroristide toetamisega.
Riik kellele on tõde see mis antud ajahetkel kasulik ja meie kaitsja-lubage irvitada
Kui keegi oskaks lahtimõtestada miks on venemaale seda eesti maalappi nii väga vaja ?Millised on need maavarad ect.
Milleks on Venemaale Balti riike vaja?
Milleks oli Venemaale Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat vaja? Krimmi, Donbassi, jne?
Kas Hitlerile oli tervet Euroopat vaja?
Vastus – ei, ei olnud vaja. lihtsalt suurriiklikud võimuambitsioonid.
Impeeriumi ja mõjuvõimu taastamise nimel läheb Venemaa nõrgemale kallale ja võtab jõuga, olles selle nimel valmis surma saatma tuhandeid.
Ja onngi!Ajupesu langenud väga viljakasse pinnasesse.
Mõistusega inimene enam ei loe Edward Lucase artikleid. Mina ka ei lugenud.
Ilmselt on silmas peetud Moskva propaganda poolt nüristatud mõistust.
Eksid härra,meie vabaduse eest võitlised meie mehed Afganistanis ja Iraagis.
Teiseks küsiks Teilt kellel on maailma suurim sõjavägi koos maailma suurima eelarvega ?
Maailma suurimat sõjaväge omav riik ei okupeeri oma naabreid.
tal polegi naabreid, tal on terve kontinent