Ann Mari Anupõld: Alaska karm ilu

Kui inimesed mõtlevad eksootilistele reisisihtidele, kerkivad esimese asjana silme ette palmid, džungel või stepp koos tingimata sinna juurde kuuluva lõõmava päikese ja kõrge temperatuuriga. On aga neidki inimesi, keda tõmbab hoopis külma poole. Kelle meelest ei ole midagi mõnusamat, kui paksudes talvevattides lumeväljal seista ja tunnetada, et kõige uuematele high tech talvetermosaabastele vaatamata hakkab väike varvas vist siiski varsti külmetama. Näppudest rääkimata. Just selline on nimelt mu endine kursaõde Judith, kes käis mõni aasta tagasi nautimas kevadisi seiklusi Alaskal. Töö ja praktika varjunimetuse all muidugi. Kuigi üldjuhul me kujutame Alaskat jääkõrbena, siis päriselus ei ole sugugi mitte kõik suure maa-ala piirkonnad aasta ringi lumepadja all peidus. Enamik sealseid elanikke on koondunud rannikule ning elab sellistes linnades nagu Anchorage ja Juneau (pealinn), mis on mere läheduse tõttu üllatavalt malbe kliimaga. Suviti tõuseb temperatuur küll vaid keskmiselt 15 kraadini, aga talvel püsib 5 miinuskraadi ringis. Lisage sellele mäed, lumi ja fjordid, samuti ainulaadne metsloomade ja lindude populatsioon ning üldse ei pane imestama, et ühele uudishimulikule loodussõbrale võib see olla unistuste reisisiht.

Oma kaheksa nädalat kestnud Alaska elamusi alustas Judith sealsest suurimast linnast nimega Anchorage, kuhu oli ka võimalik mugavalt lennukiga pääseda. „Lendasin Saksamaalt Seattle’isse ja sealt veel kolm tundi edasi Anchorage’i. Olin oma reisi üle nii elevil, et nihelesin vist kogu lennuaja edasi-tagasi ja ajasin kõik kaasreisijad närvi,” kirjeldas Judith oma reisi algust. „Esimese kuu veetsin linnas ühes loomakliinikus. Elamiseks pakuti mulle kliiniku taga asuvat väikest tuba. Nii sain olla kogu aeg ninapidi töö juures.” Nii nagu igas teiseski linnas, olid ka sealse väikeloomakliiniku igapäevased külastajad kassid ja koerad ning mõned närilised oma väikeste ja teinekord ka suurte muredega. „Suur protsent oli muidugi kelgukoeri,” rääkis Judith. Kuigi kelgukoerte all mõtleb enamik inimesi suuri karvaseid Siberi huskysid või malamuute, on tänapäeval enim kasutuses olev kelgukoer hoopiski niinimetatud Alaska husky või ka Alaska hound. Tegemist on ristandiga, kelles on peidus nii palju tõuge, et igasuguse külakrantsi põlvnemine tundub selle kõrvalt puhas aretus. Üldjuhul näevad need koerad väga erinevad välja sellest olenevalt, millised esivanemad kõige enam välja löövad. Siiski on nad enamasti lühikarvalised, peene kehaehituse ja sügava rindkerega jooksjad. Neisse on segatud nii jahikoeri kui ka hurtasid ja karvaseid kelgukoeratõuge, oleneb, kas soovitud tulemus peaks olema rohkem lühi- või pikamaa kelgukoer. „Seal tähendas koerte ülevaatus ja vaktsineerimine sageli korraga 70 looma käsitlemist. Sel juhul nad muidugi kliinikusse ei tulnud, vaid me käisime kodudes. Õnneks on Alaskal palju ruumi, sest kui kõik need koerakasvatajad peaks üksteisega lähestikku elama, ei saaks vist mitte keegi enam rahulikku und. Hüperaktiivsete koerte kamp võib teha uskumatut lärmi,” kirjeldas Judith.

Paaril korral õnnestus tal ka kelgukoerte treeninguil kaasas käia. Mis tunne oli aga selliste energiapommide sabas üle lumiste väljade kihutada? Selle peale Judith vaid ohkab ja naeratab: „Kordumatu seiklus. See on üks mis kindel. Lihtsalt kirjeldamatult võimas.”

Teise osa oma ajast Alaskal veetis Judith Anchorage’ist lõuna pool asuvas merebioloogia keskuses. Rahvuspargi pervel ja otse rannikul asuvas suures hoonekompleksis oli kokku koondatud suur seltskond loomaarste, merebiolooge ja keskkonnaaktiviste, kelle kõigi ühine eesmärk oli Alaska erakordse veealuse ja ka veepealse elu uurimine ja kaitsmine. „Kuna Alaskas elatub suur osa inimesi endiselt kalapüügist, on see keskus neile väga oluline. Kui vähegi midagi mere ökosüsteemis untsu läheb ja kalade populatsioon sellest tulenevalt kahaneb, võib see ohustada ka paljude inimeste elu alust,” rääkis Judith. Peale igasugu põnevate kala- ja linnuliikide sai seal näha ka suuri mereimetajaid. „Mereimetajaid oli seal üks jagu, aga kahjuks ei õnnestunud mul kõiki näha. Keskusest käis läbi nii hülgeid kui ka merilõvisid. Nägemata jäid mul aga vaalad ja morsad,” kahetses Judith. „Aga kindel plaan on veel vähemalt kord elus Alaskale tagasi minna,” lõpetas Judith me vestluse.