Taani on tähtis. See on vastuoluline avaldus, sest taanlastel on kombeks mõelda, et ei ole, kirjutab kolumnist Edward Lucas (pildil).
Sarnaselt Rickile filmis "Casablanca" tunnevad nad, et maailma probleemid ei ole nende lahendada või vähemalt ei nõua neilt otsustamist. Taani kaitsepoliitika on alates külma sõja lõpust toetunud sobitumisele USA strateegiliste prioriteetidega, mille keskmes on ekspeditsioonivägedena tegutsemine. "Nad käsivad meil kuhugi minna ja inimesi tulistada ja me teeme seda," sõnastas selle lähenemise üks kaitseekspert.
Enamgi veel, kaitsekulutused ei ole olnud prioriteet. Need on praegu tasemel 1,17 protsenti SKP-st ehk pisut üle 3,1 miljardi dollari ning nad ei saa kulutatud kroonide eest just kuigi palju väärtuslikku. Ametiühingute sõnal on riigi relvajõududes suur kaal. Kui teha midagi ebatavalist nagu lennata nädalavahetusel sõjalennukiga, saate vastutasuks palju vaba aega.
Taani ei olnud kuigi silmapaistev NATO liige isegi külma sõja ajal. Seejärel jäi Venemaa ohuna tagaplaanile. Nüüd on neil raske mõista, et nad on uues külmas sõjas rinderiik.
Paraku on Läänemere piirkond Euroopa uus võtmetähtsusega regioon (väitsin seda 2015. aasta CEPA raportis "Tõusev torm") ning Taani üks kaalukeeleriikidest. Rootsi on ärkamas. Norra ja Soome pole kunagi uinunud. Baltimaad on heitnud kõrvale halva nõu, mida neile anti kümme aastat tagasi ja asunud taastama territoriaalkaitset (Eesti ei loobunud sellest kunagi). Piirkonna suurim riik Poola on läbi viimas relvajõudude kaasajastamist.
Paberil kannatavad viis Põhjamaad, Balti riigid ja Poola üheskoos igati välja võrdluse Venemaaga, praktikas aga on nad omavahelisest koostööst kaugel. Neist kaks – Soome ja Rootsi – ei ole NATO-s. Kõik ülejäänud on ja nad on traditsiooniliselt pidanud NATO-välist julgeolekualast planeerimist ohtlikuks segavaks teguriks.
Esineb ka muid raskusi. Rootsi on suurim ja rikkaim Põhjala riik, ent norralased, taanlased ja soomlased vihkavad mõtet üleolevatele rootslastele allumisest. Baltimaadel on keeruline omavahelgi koostööd teha, teistest naabritest rääkimata. Keegi ei tea täpselt, mida arvata Poolast, kes on omakorda klammerdunud NATO külge.
Trumpi valitsuse ametisseastumine muudab sellised eeldused riskantseks. Võib juhtuda, et kuue kuu pärast on kõik paika loksunud ja taastunud tavaline olukord. Need lootused on seotud peamiselt sellega, et Pentagoni juhtiv James Mattis võtab enda kätte USA rahvuslike huvide edendamise välismaal. Samuti on võimalik, et Ühendriigid on hõivatud mujal ja taanduvad sellest piirkonnast. Sel juhul seisavad Kirde-Euroopa riigid silmitsi kõige nõudlikuma – ja potentsiaalselt ohtlikuma – julgeolekukorraldusega alates külma sõja kõrgpunktist.
USA kui välise julgeolekukoordineerija ja -garandi loomulik asendaja oleks Suurbritannia. Just seetõttu on Brexit sattunud eriti halvale ajale. Need meeleolud on eriti tugevad Taanis, kes on kohelnud Suurbritanniat rohkem kui ükski teine Põhjamaa kultuurilise ja geopoliitilise suunatähena (sest alternatiiv oleks Saksamaa).
Taani asus pärast 1991. aastat Baltimaades aktiivselt tegutsema. Mäletan endiselt 1994. aasta suvepäeva, kui ma naasin pärast reisi Leedu maapiirkonda (kus ma olin uudistest täielikult ära lõigatud) Vilniusse ja nägin oma kodutänaval soomustransportööri. Teadsin, et Leedul neid masinaid ei olnud ja paari paanikahetke jooksul arvasin, et Venemaa on nädalavahetuse jooksul riiki tunginud. Lähenesin sõidukile närveldades ja avastasin, et see on NATO rahupartnerlusprogrammi raames riiki saabunud Taani sõiduk.
Sellest ajast alates on Taani olnud Baltimaade helde ja sõbralik naaber, ehkki siseriiklik debatt riigi rolli üle piirkondlikus julgeolekus on endiselt üsna hootine. Parim ingliskeelne allikas on erukindral Michael Clemmenseni blogi. Suurepärane Taani kaitseluureagentuur on andnud aastaraportis sünge ohuhinnangu. Kaitseminister on võtnud sõna riigi küberkaitsemeetmete puudulikkuse ja Venemaa Kaliningradis asuvate raketivõimekuste teemal.
Venemaa-suunalise jõulise hoiaku peamine kriitik on Marie Krarup Taani Rahvaparteist. Teadmatuses teda süüdistada ei saa: ta õppis sõjaväetõlgi väljaõppe ajal vene keelt ja on töötanud Taani Moskva saatkonna sõjaväeatašee asetäitjana. Tema hinnangul on Euroopa Liit Taanile palju ohtlikum kui Venemaa.
Taani on ärkamas, ent teised piirkonna riigid pole mitte üksnes ärkvel, vaid end pesemas, riietumas ja paraadväljakule üles rivistumas. Venemaa on mõistagi veel kaugemale jõudnud ja on juba aastaid eest ära. Sellest ei piisa, kui taanlased mõistavad oma riigi tähtsust piirkondliku julgeoleku jaoks. Nad peavad hakkama raha kulutama ja riske võtma.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.