2

Anvar Samost: kas Eestis saab uudiseid osta?

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Anvar Samost

Anvar Samost. Arhiiv

Suurtes meediaettevõtetes näivad ajakirjanikud olevat strateegiliste valikute tegemisest väga kaugele jäänud.

Üldiselt on nii, et ajakirjanikud ei peaks endast ega teistest ajakirjanikest liiga palju rääkima. Kui võimalik, peaks ajakirjaniku isik jääma lugeja, vaataja või kuulaja seisukohast esmatähtsate sündmuste ja tegelaste kõrval täiesti märkamatuks. Sellel reeglil on aga oluline erand, mis kehtib ajakirjanduse usaldusväärsuse ja läbipaistvusega seotud teemade korral.

Ajakirjanduse võim on suur ja selle võimuga kaasnev vastutus on võrreldav poliitikute, suurettevõtete või kohtuvõimu vastutusega. Nii peab see vastutus olema avalikult kontrollitav.

Eestis on ajakirjanduse poliitilise sõltumatusega üldjuhul hästi, paremini kui mõneski naaberriigis näiteks. Keerulisemaks muutuvad usaldusväärsuse ja läbipaistvuse küsimused siis, kui rääkida meediaettevõtete omandist, ärihuvidest ja reklaamist.

Rahvusringhäälingu uudistetoimetus on viimase paari kuu jooksul põhjalikult tegelnud just Eesti meediaettevõtete äriliste huvide poolelt ajakirjandusliku sisu suhtes tekkinud riskide uurimise ja kajastamisega. Halb uudis on, et need riskid on olemas ja mõnes kohas ka juba realiseerunud. Hea uudis on, et avaliku tähelepanu alla sattununa on meediaettevõtted näidanud soovi oma vigu parandada ja neid riske vähendada.

Enda arust olen Eesti ajakirjanduses toimuvaga väga hästi kursis ja teadlik ka üha laiemalt levivast sisuturunduse nime all tuntud reklaamitüübist. Ometi olen saanud järjest kahe väga halva üllatuse osaliseks.

Esimene neist puudutas Äripäeva. Alljärgneva jutu ette tuleb lisada, et pean selle ajalehe ajakirjanikest väga lugu nende sõltumatu hoiaku ja tugeva uuriva ajakirjanduse suuna pärast. Võimalik, et just Äripäev on väljaanne, mida Eesti korruptandid, riigivargad ning ebaausad poliitikud ja ametnikud kõige enam kardavad. Just seetõttu kukkus sõna otseses mõttes suu lahti, kui esimest korda lugesin Äripäeva nimel ühe ettevõtte juhile saadetud kirja, milles pakuti ei midagi vähemat kui suhtekorraldusteenust.

„Bonnier Group’i kuuluva AGENTUURi Eestisse toomisega avaneb Äripäeval võimalus pakkuda kvaliteetset ja sihtrühmi kõnetavat turundus- ja kommunikatsioonilahendusi ka väljaspool Äripäeva kanaleid.  /…/ Meilt saab:  /…/ Avalike suhete strateegilise nõustamise, pressiteadete koostamise ja teised PR teenused,” seisis seal (kirjaviis muutmata).

Suhtekorraldus ja ajakirjandus peavad juba seepärast lahus olema, et tihtilugu on tegemist vastandlikes huvides – erahuvi versus avalik huvi – tegutsevate institutsioonidega. Ajakirjandusväljaande nime kasutav ja sama ettevõtte sees tegutsev suhtekorraldusüksus oleks lõpmatu huvide konflikti allikas.

Pärast rahvusringhäälingu uudistes asja avalikuks tulekut tegi Äripäev õige otsuse ja loobus algses vormis suhtekorraldusbüroo loomisest. See on kogu Eesti ajakirjanduse seisukohast tervitatav, kuid õhku jääb küsimus, mis oleks saanud, kui avalikku survet poleks tekkinud.

Teist korda pidin väga halba üllatust tunnistama, kui paar nädalat hiljem lugesin TV3-st potentsiaalsele reklaamikliendile saadetud esitlust, kus oli selgelt kirjas: „Sisuturundust pakume uudislugudena ning rubriikidena täna Seitsmestes uudistes /…/ SISUTURUNDUSLOOD UUDISTES:1 MINUT = 1000 EUR2 MINUTIT = 2000 EUR3 MINUTIT = 3000 EUR”. Olin seni kõigile, kes minu kui ajakirjaniku käest tulid küsima, kas vastab tõele, et raha eest saab endale sobivat ajakirjanduslikku kajastust osta, katkise grammofonina korranud, et Eestis sellist jama ei ole. Selgus, et on küll.

Ka TV3 andis varsti pärast piinliku praktika avalikuks tulekut teada, et muudab seda ja vähemalt saate mittemeelelahutuslikku osasse raha eest sisu osta ei saa ning uudistelugejad reklaamtekste enam ei esita. Asjaga tegeleb ka meediateenuste seaduse täitmist jälgiv tehnilise järelevalve amet ja seega on lootust, et ka tulevikus saab endiselt kinnitada, et Eestis raha eest uudiseid osta ei õnnestu.

Peaaegu õnnelikuna näivaist lõppudest hoolimata on need kaks kurba juhtumit. Surve iga hinna eest raha teenida ei tulene sugugi mitte soovist paremat ajakirjandust teha, vaid sellest, et ajakirjandus on muutunud meediamajades varasemast vähem oluliseks. Maksumaksja raha eest tehtava rahvusringhäälingu tasakaalustava mõjuta oleks pilt kardetavasti veel palju hullem.

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
juss
juss

sul vist loetu mõistmisega raskusi?

Volli͈,+saarlane.
Volli͈,+saarlane.
Ainult 1 küsimus: Kas Anvar Samost kirjutas selle kirjatüki Lääne Elule? Tegelikult lahkab Anvar Samost ju üht väga vana probleemi — sõltumatu ajakirjandus vs suhtekorraldus. Sisult siis nagu ravim ja mürkvärk. Enamus mürke on õiges koguses ka ravimid ja nende asja õpetamises pole mitte midagi halba, koguni vastupidi – vastumürgi väljatöötamiseks tulebmürki tunda. Eesti Vabariigis on aga asjad natuke sassi läinud juba riiklikult — rahva “mürgitajaid” ehk suhtekorraladajaid koolitatakse rahva raha eest juba kordades rohkem, kui “ravitsejaid”ehk ajakirjanikke.Sisult sama õpetus:”tõde” (topeltjutukates) aga erinev lähenemine, ühed “loovad” seda ja teised kajastavad. EVs kohe ametlikult koolitatakse neid esimesi. Anvar Samostile selle teema… Loe rohkem »
wpDiscuz