Kui ajalooliselt kaunistati pühadeaega kuuse ja astelpõõsa ehk iileksi oksade, luuderohu ning puuvõõrikuga, siis tänapäeval peetakse peamisteks jõululilledeks hoopis jõulu- ehk lülikaktust ja kaunist piimalille ehk jõulutähte. Uute või taasavastatud trendidena on Eesti kaupluste jõululettidele leidnud tee ka Lääne-Euroopas levinud pühadelilled nagu ratsuritähed, alpikannid ning kuukingad.
Jõulukaktus ehk lülikaktus
Usutavasti mäletab enamik inimesi oma vanemate või vanavanemate kodus kasvanud jõulukaktust, mis igal aastal jõuludeks oma roosad õied avas. Paljudel on see kindlasti siiani kodus, sest tegemist on pikaealise ja mitte kuigi nõudliku taimega.
Harilik lülikaktus ehk jõulukaktus (Schlumbergera truncata) on pärit Brasiiliast ning jõudis Euroopasse 1819. aastal. See konkreetne liik ei õitse mitte jõulude ajal, vaid hilissügisel, oktoobris-novembris. Mõnikümmend aastat hiljem ristati kõnealust lülikaktust teise liigiga, mille õitseaeg jääb kevadesse (märts-aprill) ja tulemusena saadi hübriidne inglise lülikaktus (S. x buckleyi), mis õitseb jõulude ajal. Just see ongi vanaemadeaegne jõulukaktus, mis on Euroopas populaarne jõulutaim alates 19. sajandi keskpaigast.
Kui eelpool mainitud lülikaktust iseloomustavad pikad rippuvad varred, ümaralt hambulise servaga varrelülid ja roosad õied, siis uuema aja jõulukaktused on pisut teistsugused. Moodsad jõulukaktused on aretatud peamiselt varem õitsvast harilikust jõulukaktusest ja eelkõige turunduslikku aspekti silmas pidades. Need taimed õitsevad pisut varem, mistõttu on neid lihtsam müüa ning harjumuspäraste roosade õite asemel on võimalik valida valgeid, oranže ja ka tulipunaseid. Nn tagasiaretus on muutnud ka lülide kuju – need on teravate, ebaühtlaste hammastega ning ei ripu, vaid on pigem püstised. Viimane on oluline just pakkimise seisukohalt ning vähendab taime lõhkumist.
Poest jõulukaktust valides tasub võtta selline, mille kõik õied pole veel avanenud. Täisõies taim õitseb kiirelt ning õieilu jääb üürikeseks. Koju viimiseks tuleb jõulukaktus kindlasti pakkida, et tuul ning miinuskraadid liiga ei teeks.
Üldiselt on lülikaktust lihtne kasvatada ning see vajab hoolt pigem vähem kui rohkem. Taime ei tasu üle kasta ning väetada võib kevadest kuni õitsemise lõpuni. Kuna looduslikult kasvab lülikaktus troopiliste puude võrades, siis otsene päikesevalgus ei ole talle sobiv. Liigne päike võib suve jooksul taime lehtedele tekitada päevitumise efekti, mis muudab need punakaks. See möödub pimedama aja saabumisega. Juhul, kui ei ole muud valikut kui lõunapoolne aknalaud, siis tasub taim paigutada nii, et pitskardin jääb akna ja lülikatuse vahele. Kõige ideaalsem kasvukoht on ida- või läänepoolse akna laud.
Jõulutäht ehk kaunis piimalill
Eestiski väga populaarne jõulutäht ehk kaunis piimalill (Euphorbia pulcherrima) on pärit hoopis Mehhikost. Sealsetes looduslikes tingimustes ei ole tegemist pisikese potilillega, vaid sirelipõõsasuuruse taimega. 20. sajandi alguses hakkas Ameerika Ühendriikides Californias tegutsenud lillekaupmees Albert Ecke kauni piimalille põõsaid maja taga peenardel kasvatama. Kuna põõsad olid üsna suured, müüs ta neid püttidesse istutatuina hotellide ja butiikide ukseesiste kaunistamiseks. Populaarseks jõululilleks muutis jõulutähe alles Albert Ecke pojapoeg Paul, kes hakkas 1950ndatel saatma väikeseid tasuta taimi pühadeperioodiks telestuudioid kaunistama. Televisiooni võidukäik andis hoo ka kaunile piimalillele, mida sooviti oma kodu kaunistama just jõulude ajal.
Poest jõulutähte valides tasub vaadata, et kõik rohekaskollakad väikesed õied, mis asuvad punaseks värvunud kõrglehtede vahel, poleks veel avanenud. Kuna kaunis piimalill on tundlik nii külma kui ka tuuletõmbuse suhtes, siis tasub skeptiliselt suhtuda ka neisse taimedesse, mis seisavad kaupluse välisuksele väga lähedal. Lisaks on oluline enne poest väljumist paluda jõulutäht korralikult ära pakkida, sest väiksemgi tuuleiil ning külm õhk võib viia selleni, et kodus vajub taim longu ja viskab oma lehed maha.
Kuigi jõulutähte peetakse enamasti n-ö ühekordse kasutamisega taimeks, mis pärast jõuluaega minema visatakse, siis tegelikult võib see taim kodus vastu pidada aastaid. Isegi lehed võivad uuesti punaseks värvuda, kuid kodus kasvatades ei saa see mitte kunagi olema nii värviline kui aiandist ostes.
Naapoli alpikann.
Uued ja taasavastatud jõululilled: ratsuritäht, alpikann ja kuuking
Ratsuritähed (Hippeastrum spp.) on tõusnud jõululillede hulka seetõttu, et neid on võimalik ajatada. Kui varasemalt on jõululillena mujal maailmas kasutatud ka ajatatud hüatsinte, siis ratsuritäht sobib meie tubastesse tingimustesse oluliselt paremini. Hüatsint armastab jahedust ega õitse köetud toas kuigi pikalt. Oma looduslikest kasvutingimustest johtuvalt peab õitsev ratsuritäht soojas toas oluliselt kauem vastu.
Populaarsed talvelilled alpikannid (Cyclamen spp.) on kasutusel õuekastitaimedena nagu meie kanarbikud ja eerikad, kuid sellistel aladel, kus temperatuur oluliselt alla nulli ei lange. Jõuluajal leiab kauneid alpikanne ka Eesti aiakeskuste riiulitelt, kuid kahjuks nad meie moodsatesse kodudesse kuigi hästi ei sobi. Nad armastavad pigem jahedamat temperatuuri, soojas toas õitseb lill kiiresti ära ning ka kõik õienupud ei pruugi avaneda. Kui teie kodus on aga piisavalt valgusküllane koht (eeskoda, talveaed), mille temperatuur ei lange alla nulli ega tõuse oluliselt üle 15 °C, siis sinna sobivad alpikannid imehästi ja peavad ka pikalt vastu.
Maailmas enim müüdavad õitsvad toalilled kuukingad (Phalaenopsis spp.) on viimastel aastatel hakanud enesele võtma ka jõululille tiitlit. Põhjusteks saab pidada nende vastupidavust, värvikirevust ja pikka õitsemisaega. Kui neil on sobiv koht, kus ei ole liiga soe ega külm ning puudub tuuletõmbus, avanevad lisaks kõik õienupud ning sama taim võib teid rõõmustada aastaid.
Enamik toalilli on mõeldud ikka eemalt imetlemiseks, mitte katsumiseks ega söömiseks. Seega tasub ka jõululilled lemmikloomade ja laste käe ja -käpaulatusest hoida kaugemal.
Eevi Siibak,
Tallinna botaanikaaia troopiliste ja subtroopiliste taimede osakonna juhataja
