Foto: arhiiv
Eesti perearstid ei suuda patsientide füsioterapeudi, psühholoogi ja logopeedi juurde saatmiseks mõeldud teraapiafondi raha ära kulutada, kirjutab Eesti Päevaleht.
Mullu kasutati haigekassa andmeil teraapiafondist ära ainult veerand. Tänavu on olukord muutunud, kuid endiselt on maakondi, kus teraapiafondi rahast on ära kasutatud kõigest kümnendik.
Haigekassa loodud teraapiafond hakkas toimima möödunud aasta algusest ja selle abiga saab perearst suunata patsiente psühhoteraapiasse, logopeedi juurde ja füsioteraapiasse niimoodi, et patsient peab maksma ainult väikese visiiditasu. Teraapiafond moodustab kolm protsenti perearsti pearahast. Haigekassa andmeil on eeldatav perearsti pearaha summa nimistu kohta sel aastal keskmiselt 76 350 eurot ehk ühe arsti teraapiafondis on keskmiselt umbes 2300 eurot.
Möödunud aastal, teraapiafondi esimesel tegevusaastal kasutas seda 282 perearstikeskust või üksinda tegutsevat perearsti 470-st ehk ainult veidi üle poolte. Tänavu üheksa kuuga aga 373 perearstikeskust ehk ligi 80 protsenti kõigist perearstidest ja kulutatud summad on juba pea kahekordistunud. Sellegipoolest näitavad arvud, et praeguse seisuga on fondi kasutatud parimalgi juhul nii-öelda poole võimsusega.
Pärnumaal ja Lääne-Virumaal on kasutatud 55-65 protsenti võimalikust rahast, igal pool mujal Eestis alla poole. Alla viiendiku võimalikust rahast on kasutatud Võrumaal, Saaremaal, Järvamaal ja Hiiumaal.
"Esimene asi, mille taha perearstid takerduvad, on see, et kõikidel spetsialistidel peab olema tegevusluba ja ka kutsetunnistus. Ehk et kliinilise psühholoogi juurde saab suunata vaid sinna, kus selline spetsialist olemas on," kommenteeris perearstide seltsi juhatuse liige Ruth Kalda. "Seetõttu aga on ka spetsialistide kättesaadavus eri maakondades väga erinev ja mõnes piirkonnas ilmselt polegi. Patsient ei pruugi aga olla võimeline ühest Eesti piirkonnast teise sõitma. Sama probleem on ka teiste spetsialistidega," lisas Kalda.
Teine probleem seisneb Kalda sõnul liigses bürokraatias. Selleks et suunata patsient psühholoogi või füsioterapeudi juurde, peab perearst teenust osutava asutusega sõlmima eraldi lepingu. Kui patsient suunatakse teenusele, peab olema saatekirjale märgitud ka see, kui palju seansse tellitakse. See tekitab segadust, sest teraapia mahu plaanib ju kliiniline psühholoog, füsioterapeut või logopeed koos patsiendiga, hinnates tema seisundit esimesel vastuvõtul ja uuringul.
Kolmas probleem on tagasiside saamises, sest neil, kes pole kliinilise eriala esindajad, ei ole ka ligipääsu digiloole. Seetõttu saadetakse tagasiside perearstidele kas e-postiga krüpteeritult või tavaposti teel tähitult. Alles pärast seda saab perearst raviarvele vastavad teenusekoodid kirjutada ja raha haigekassalt tagasi saada.
Eesti Füsioterapeutide Liidu juhatuse liikme Kadri Engeli sõnul toimibki teraapiafond paremini seal, kus on teadlikumad perearstid ja leidub ka spetsialiste. "Kindlasti on mõnede perearstide teadlikkus madalam ja ka see, et süsteem on uus, võib põhjustada raskusi," oletas ta.
Teraapiafondi kasutamine tähendab lisategemisi ka füsioterapeudile: perearstiga tuleb läbi rääkida nii plaanitava teenuse maht, arvete ja info vahetamise kord kui ka muud üksikasjad.
