Segakoor Sonore annab täna sünnipäeva puhul toomkirikus kontserdi. Foto Eduard Laur
Segakoor Sonore tähistab oma 20. sünnipäeva täna kl 16 kontserdiga Haapsalu toomkirikus.
Asutamise ajal, 1996. aasta sügisel oli Sonore põhiliselt Risti ja Taebla valla koor. Nüüd on vallad koori eeskujuks võtnud ja ühinenud Lääne-Nigulaks. „Nüüd juba võiks lauljatele tunnistuse välja anda, et muusikalised algteadmised on omandatud heal tasemel,” muheleb koori asutaja ja dirigent Kaja Avila 20 aastat pärast koori asutamist.
Segakoori 22 lauljat ja nende dirigent on oodatud esinejad festivalidel, laulupidudel, kirikutes. Esinemisgraafik on täis pool aastat ette. Eriti jõulude ajal peab kutsujatele ka ära ütlema.
Sonore käib esinemas üsna kindlates kohtades. „Kõige tähtsam koht, kus laulame, on ikka kirik. Seal sõna otseses mõttes kuuled, mida sa teed ja kellele. Suured kultuurimajades esinejad me ei ole ja õues ka ei taha hõisata. Seal karju nagu metslane, aga hääl ikka kuhugi ei jõua,” räägib Kaja Avila. „Me ei ole õuemuru koor.”
Dirigendi sõnul pole kooris ühtegi paberiga muusikut. „Mõni ei tunne isegi nooti,” hõikab koori bass Toomas Schmidt. Tõsilugu, kinnitab dirigent, aga see pole veel midagi, sest mõni ei pidanud koori tulles isegi viisi.
Kaheksa lauljat on kooris olnud kõik need 20 aastat. Paljudele uuematele liikmetele ei saa ette heita, et nad algusest saati Sonores pole laulnud, sest selleks on nad lihtsalt liiga noored. „Siin on minu õpilasi, kellele ma üritasin olla hea klassijuhataja. Siin on emasid ja lapsi – lausa perekoor,” ütleb Avila.
Tõesti on Taeblas proovis Risti kooli õpetaja Pille Pirk, tema tütar Katriin ja pojad Norman Robert. Kooris laulavad koos õed, laulavad ka ema ja tütar.
Sonore teeb Taebla koolis proovi kaks-kolm korda kuus pühapäeviti. „Selle puhkepäeva olen ma võtnud nende peredelt ära, aga ei saa teisiti. Meil käib ka neid, kelle elu on Tallinna või Tartusse viinud.”
Seda, miks lauljad oma pühapäeva raatsivad ohverdada, ei oska Kaja Avila selgitada, kooriliikmed aga küll. „Meil on rahvas, kes naudib loominguprotsessi kõige rohkem. Kõige parem tunne on see, kui laul hakkab välja tulema ja ihukarvad tõusevad püsti, sest nii ilus on,” ütleb Tiina Kannistu.
„Kui meil kooslaulmise rõõm ära kaob, siis ei ole seda mõtet teha,” ütleb Kaja Avila. „Ma olen ka igasugustes kollektiivides olnud, aga sellist sünergiat nagu see koor tekitab ja et nad nii südamest laulavad, see on kirjeldamatu. Ülim inimlikkus ja südamest tulev laul.”
Mati,sul oli vist lihtsalt** vasaku jala** päev. Et rahvast vähe ,see on rahva rumalus, istuvad kodus ,ei märka tasuta kunsti nautida . Möödunud aastast väga hinges nende esinemine, sel aastal olin eemal, ei saanud minna.Möödunud aastast head mälestused nende esinemisest, loodan, et jõulukuul ehk veel esinevad. Inimestele ettepanek,,minge kasvõi kordki kuulama, seda enam, et tasuta esinevad.
Käisin kontserdil, dirigent väga üleolev. Rahvast vähe.
Millest see dirigendi üleolevus välja paistab? Ju meie, lauljad, oleme siis puhta pimedad, rumalad. Ja me austame kõiki, kes meid kuulama tulevad või varasemalt tulnud on. Oma koorijuhti oskame ka hinnata: ta pole ainult dirigent, vaid inimene, kes viib meid laulu juurde ja sisse, kes teeb keerulise lihtsaks ja toob muusikat, koorilaulu ning seda kollektiivi armastavad lauljad ikka ja jälle kokku.
Tundub, et Mati käis mõnel muul kontserdil 😀
Selles kooris on hing. Suurepärase kõlaga koor!
end arvavat ,et see on sama koor, keda möödunud aastal käisin umbes jõulukuul Uuemõisa mõisas ühes toredas saalis kuulamas. Publikut oli mõni inimene, aga minul võttis silmad märjaks. Repertuaar oli mitmekülgne ja solistidega palad üllatasid. Sügav kummardus ja suurim tänu.
See on puhas kiriku koor.