Kersti Kaljulaid: minu kiri kõigile Eestimaa inimestele

Kersti Kaljulaid. Foto: Peeter Langovits

Kui möödunud laupäeval loeti Estonia kontserdisaalis kokku kahe lõppvooru pääsenud kandidaadi hääletussedelid ning selgus, et vaatamata peaaegu pool aastat kestnud kampaaniaperioodile jääb president seekord valimata, olid inimesed pettunud. Jagasin seda  pettumust ja tunnen seda siiani. Ilmselt oli kõigil oma eelistus kandidaatide seast. Nii ka minul.

See ei ole kindlasti põhiseaduslik kriis ega demokraatia pankrot. Lihtsalt valimised lähevad nüüd tagasi riigikokku. Sellepärast asus riigikogu vanematekogu kiirkorras uut kandidaati otsima. Oli selge, et ükskõik, kes selleks kandidaadiks saab, on tema moraalne kapital sellele ametikohale asumiseks üsna napp. Tagavarapresident. Portselankuju kaminasimsil.

Nii öeldi veel enne, kui riigikogu oli jõudnud kandidaati otsimagi hakata. Suur osa pahameelt kandub paratamatult uuele kandidaadile üle. Saan sellest aru. Kuid lahendus sellele olukorrale peab leiduma.

Kaua eemal viibinuna on minu tuntus napp. Kuigi mu seisukohad võivad olla raadioeetrist ja ajalehtedest tuntud, olen ise suurema osa eestimaalaste jaoks tundmatu. Mõistan neid, kelle jaoks riigikogu fraktsioonide otsus on üllatav või tundub arusaamatu.

Kindlasti on aga arusaadav tugev koostöötahe riigikogus presidendi leidmiseks. See on samm edasi presidendivalimistel, aga ma usun, et see samm on tegelikult veelgi suurem, sest kõik osapooled räägivad üksteisega. Lõpuks ometi! Minugi vestlused fraktsioonides olid siirad arutelud Eesti tulevikust.

Ma tahan riigikogu vanematekogu ja fraktsioonide usaldust õigustada. Kui mind valitakse presidendiks, tahan seda avatud suhtlemise kultuuri hoida ja edendada. Tahan arutada Eesti üle nende kandidaatidega, keda pea pool aastat on kampaaniatrumlis loksutatud. Rääkida valimiskogu liikmetega, kes käisid laupäeval Estonias ning lahkusid tühjade pihkudega. Kuulata inimesi, kes elavad erinevais Eestimaa paigus ning on pärast laupäeva pettunud valimiskogus, erakondades, poliitikas ja riigijuhtimises laiemalt.

Sest mida saab president teha? Milline on tema roll? Paljuski ongi Eesti Vabariigi presidendi roll olla olemas seal, kus parasjagu keeruliseks kisub. Presidendi roll on kirjeldatud põhiseaduses. Aga presidendil on alati tema sõna jõud, millest põhiseadus ei räägi. President ei saa välja pakkuda lahendust igale Eesti elu probleemile, kuid juba probleemi sõnastamine ning selle välja ütlemine on väga suur samm lahenduse poole. Seda saab ja peab president tegema. Nõudlikult, vastutustundlikult ja erapooletult. Kuid alati mitte avalikult. Ikka vastavalt vajadusele nii, et liiguksime lahenduse poole.
 
Olen viimased 12 aastat töötanud Luksemburgis, kuid minu süda ja minu kodu on alati olnud Eestis. Olen oma mõtetes olnud alati Eestis, olen aktiivse kodanikuna neid mõtteid ka sageli välja öelnud. Olen seda teinud siis, kui on palutud, või siis, kui olen näinud, et see on vajalik. Meenutan Sulle mõnda seisukohta, mida olen varem väljendanud.

Kõigepealt aga palun Sul tähele panna, et see ei ole minu programm. Presidendil ei ole programmi, programmid on erakondadel. Erakondadel on valimiste eel kohustus mõelda, kuidas täpselt me edasi liigume. Presidendil peavad aga olema seisukohad. Need muudavad presidendi tegutsemise arusaadavaks ja ettearvatavaks. Need annavad rahvale selge arusaamise, millel põhinedes president Eestis ja maailmas toimuva kohta sõna võtab.

Viimati augustikuus Paides arvamusfestivalil rääkisin, et tugeva demokraatia nurgakivideks on enesekindlad kodanikud ja eetiline riik. Enesekindel kodanik on lihtsasti ära tuntav – teiste suhtes uudishimulik ja avara mõttemaailmaga tegelane. Enesekindla kodaniku taga on toetav, aga ka usaldav riik, kes ei piira kodaniku vabadusi oma unistusi ellu viia.

Kodanikku tema valikutes toetav riik ongi eetiline riik. Eetiline on selline Eesti, kes enesekindlalt aitab nõrgemaid eelarvest enne, kui hakkab kulutama neile, kes peaksid olema tugevad. Neile, kelle asi on tegelikult kasutada riigi antud vabadusi ja ennast ise aidata. Toetus on neile, kes ei saa oma vabadusi realiseerida, sest on lapsed, haiged või mingil põhjusel hariduseta.

Kõigile teistele on mõeldud vabadused. Ei ole tingimata vaja igakülgseid ettevõtlustoetusi. Aga tingimata on vaja koole, lasteaedu, spordikoole, spordivõimalusi ja terviseedendust. Eetilisel Eesti riigil on käed-jalad tööd täis seda, millega ta peab tegelema, et rahvust hoida, kaitsta ja arendada. Et luua enesekindlat eestimaalast. Enesekindel ja eetiline riik on tagasihoidlik – ta ei tüki kõikjale, aga on olemas, kui teda tõesti vaja on.

Arusaamine riigist ja tema poolt pakutavast peab muutuma nii, nagu ühiskond areneb. Paarkümmend aastat tagasi rääkisime õhukesest riigist, vähe bürokraatlikust ja säästlikust. Lääne-Euroopa riigid on meile järele jõudnud – avalike teenuste liiga suured kulud on probleemiks peaaegu kõikjal.

Meie ise aga oleme jõudnud juba uude ajastusse. Meie riigist on kujunenud kodanikeühenduste riik.

Meie kõik olemegi riik. Lisaks maksutulule panustavad Eesti inimesed järjest enam oma riiki tegudega, ajaga, sõnaga. On aeg võtta see ressurss kasutusele. Tuleb leida, kuidas seal, kus meid on vähe, või vajatakse üsna spetsiifilist tuge, saab osa avalikke teenuseid võtta üle kolmas sektor. Ma ei eelda, et nad teevad seda tasuta. Kuidas seda korraldada, küsisin TEDx konverentsil Toompeal ja jään küsima ka edaspidi. Avaliku sektori innovatsioon on alanud Eestist, teinud meist e-Eesti. Nüüd läheme edasi.

Ainult see, kui areneme kiiremini oma konkurentidest, kes samal ajal on meie head partnerid poliitikas ja äris, saab parandada meie inimeste toimetulekut. Lihtne osa sai läbi. Oleme keskmise sissetuleku lõksus, kust saame välja just Eestile sobivate lahendustega. Trendide jälgimisest enam ei piisa, neid tuleb nüüd murda! 1000-eurose keskmise palgaga riik ei vaja enam lihtsaid lahendusi nagu välisinvestorite pakutav tehnoloogia ja sissetöötatud turustuskanal. Nüüd peame astuma innovatsiooniliidrite hulka. Me olemegi astumas, olen kindel.

Presidendi roll Eestis on väga oluline. Kui minust saab esmaspäeval president, siis asun peagi kõrvaldama oma suurimat puudust – seda, et Eesti inimesed ei tunne mind. Teen seda nii palju, kui võimalik ning nii kiiresti kui võimalik, jätmata unarusse muid presidendile seatud ülesandeid ja kohustusi.

Muud ülesanded nagu see, milline on presidendi roll Eesti välissuhtluses, on teil, lugejatel, väga hästi selged. Toomas Hendrik Ilves on teinud seda suurepäraselt. See on väga kõrge standard, mida kavatsen hoida. Kadriorgu maha jäävad kingad on ilmselgelt väga suured. Eks mul tule leida omad ja stiililt saavad need olema ka pisut teistsugused. Usun, et mõistad!

Sinu presidendikandidaat