Arbuusid tähendavad suuri rekasid, millega on otse Ukrainast tuldud neid Eesti linnadesse ja küladesse müüma. „Pühapäeval ühed rääkisid, et Tallinnast välja sõites müüakse praegu ka autode pealt,” teadis Poka talu peremees Arvo Jõearu rääkida. Läänemaal pole arbuusimüüjaid tänavail-teedel siiski kohata olnud.
Aga Matsalu lahe lõunakaldal Metskülas Poka talus kasvavad arbuusid. Pisemad arbuusid on boolingukuulide suurused, pirakamad korraliku kooligloobuse mõõtu.
Uue aja viljad
Arbuusikasvatus on Eestis uuem asi. „Ei mäleta, et vene ajal oleks arbuuse kasvatatud. Polnud seemetki saada,” meenutas Poka talu perenaine Lehte Jõearu möödunud aegu.
Poka talus on arbuuse kasvatatud viis aastat.
„Poes nägime arbuusiseemneid müügil,” rääkis perenaine Lehte, kuidas Poka talu arbuusikasvatus alguse sai. Praegu on arbuusiväljal viit sorti kerasid. „Paar sorti praagime ilmselt välja,” nentis perenaine.
Selgus, et üks kollase viljalihaga sort ei maitse pererahvale kohe üldse mitte. „Selline arbuusi ja meloni vahepealne asi,” rehmas peremees Arvo käega. Poka arbuusipõllult järgmisel suvel seda sorti enam ilmselt ei leia. „Sugar Baby ja Rosario on magusad,” tutvustas perenaine oma kasvandikke. Bingo on paksu koorega, kuid maitsel pole väga viga. Crimson Sweet on kah päris mõnus.
„See on beebisort,” osutas perenaine keeglikuulisuuruste viljade poole. Sugar Baby nime kandev arbuus on osutunud Eesti kliimas päris sobilikuks ja algajale jõukohaseks. Eriti suureks suhkrubeebid ei kasva.
„Siin pool on Crimson, see on vähe hilisem,” osutas perenaine Lehte arbuusivälja suurimate rohekerade poole. Crimson Sweet on pikema valmimisajaga, ovaalse kujuga beebisordist märksa suurem arbuus.
„Bingo peaks olema rohkem triipus,” patsutab peremees salatirohelist arbuusikera. „Pildi peal on triibulisem.”
Kõik on öko
„Väetist pole saanud,” ütles perenaine ja lisas, et nende talus on kõik öko, kunstväetist ei kasutata. „Kohaliku mehe Hellat Rumvoldi käest saime sõnnikut,” lausus perenaine. Kevadel, kui arbuusitaimed põllule istutati, pandi igale taimele turgutuseks lusikatäis ussimulda juurte alla. Ussimuld on vihmausside toodetud biohuumus, mida ka aianduspoodides müüakse.
„Oleme aastatega targemaks saanud,” nentis perenaine. Kuigi väidetakse, et arbuusikasvatus sarnaneb kurgiviljelusega, Poka pererahvas nii ei arva.
„Arbuusi kasvatamine on ikka teistmoodi,” nentis perenaine. Peremees lisas, et arbuus ei taha nii palju vett, kui seda kurgi kasvatamiseks vaja on.
„Esimesel aastal kastsime valesti, nagu kurke, ja vars läks mädanema,” meenutas perenaine. Peremees tõmbas lehed arbuusijuure kohalt kõrvale ja selgitas, et nüüd teevad nad juurekaela ümber kraavikese, kuhu kastmisvesi valatakse. Nii läheb vesi otse juurtele, taim jääb ise kuivaks.
„Eks mängimist ole palju, aga pärast on päris huvitav, eks ole,” muheles peremees Arvo, keda lapselapsed Habeks kutsuvad.
„Algul kasvatasime joogitopsides. Kui kolmas leht tuli, istutasime aiamaale,” kirjeldas perenaine.
„Viieliitristest veepudelitest lõigatud totsikutest tegime igale taimele oma kasvuhoone. See oli tüütu. Kui on päike, võta topsid hommikul pealt, õhtul pane tagasi. Sel aastal panime arbuusid katteloori alla.”
„Külgvõsusid tuleb tohutult, need tuleb ära lõigata,” selgitas perenaine Lehte, ise üht turritavat võsu varre küljest napsates. Esimesel aastal lasti arbuusitaimedel vohada. Kõrvalvõrsed võtsid kasvurammu maha ning viljad olid kidurad. Nüüd on arbuusikasvatajad targemad ning võrsed näpsatakse maha, mistõttu paistab põld eemalt üsna lage. Põllulapp on priskeid arbuuse täis.
Kas vihmane suvi lõunamaa taimedele liiga ei teinud? „Vastupidi! Kuiv oli, tohutu kuiv,” pole perenaine hinnanguga, et suvi oli enneolematult vesine, sugugi nõus. „Külm oli küll,” tõdes Arvo. „Lõuna- ja läänetuul merelt on jahe.”
Arbuusiärist asja ei saaks
Arbuusiäri plaani Poka talurahval pole. „Ei ole!” kostab nagu ühest suust. „Konkureerida ei suudaks. Poed on odavaid Hispaaniast toodud arbuuse täis,” rehmas Arvo käega. „Mis sa siin arbuusist räägid, Soomes ütlevad, et isegi kartulit pole seal mõtet maha panna, toovad Lõuna-Rootsist.”
„Hea on ikka ise süüa,” ütles Arvo. „Kõige parem, võtad siit arbuusi, istud maha ja sööd.” Perenaine lisas, et eriline arbuusiarmastaja on nende peres 21aastane lapselaps Risto. „Risto on arbuusipoiss!” naeris vanaema Lehte. Kui põllul on palju arbuuse, saab neid ka sõpradele-tuttavatele lahkesti jagada. „Andmisrõõm on suur,” tunnistas Lehte. „Üleeile käisid meil külalised Polma perest ja ka Ulmid, igaühele annad kaasa.”
Kui suureks võivad arbuusid Eestis kasvada, selles lähevad arvamused lahku. Arbuusikasvatajate foorumites räägitakse kuni viiekilostest viljadest. „Ei-ei, ikka rohkem,” pole perenaine nii pisikeste arbuusidega nõus. „See on kaheksa kindlasti,” pakkus perenaine, osutades põllulapi servas lösutava arbuusikera poole.
Vaidluse lõpetamiseks lippas peremees Arvo tuppa kaalu tooma. Koos Ristoga kaaluti põllu pirakaim ära. „Üksteist!” viipas peremees ka perenaist kaalu tablood uudistama. „See on Rosario.”
Hiiglase noorem, kümne ja poole kilone vend rändas aga Lääne Elu toimetusse maitsmiseks. Andis süüa, aga otsa ta sai.
Rebane ja viinamarjad
Peremees Arvo kasvatab ka viinamarju. „Aga rebane sõi ära,” naeris perenaine.
Nimelt juhtus lugu, et vanaisa Arvo käis pisikese lapselapsega viinamarju takseerimas ja maiustamas. Kiviaia veerde istutati kevadel kaks Mihkli laadalt ostetud viinamarjapõõsast. Suve lõpuks oli mõlemal kaks isuäratavat kobarat valmimas. Vanaisa napsanud kummaltki põõsalt ühe kobara, jättes ülejäänud järgmiseks päevaks. Järgmisel päeval selgus, et rebane on need vahepeal nahka pistnud.
„Jalutas meil siin igal pool ringi,” kirjeldas Arvo viinamarjavarast. „Nii julge oli, istus keldri katusel, vaatas toaaknast sisse.”
Suurem kasvatamistuhin on Poka pererahval peale tulnud viimastel aastatel. Et saada sotti, mis tingimustes viinamari kõige parem kasvab, on peremees neid istutanud nii avamaale kui ka kiviaia veerde.
Viinamarjad on Pokal juba ammuilma kasvanud. Suurim, 30aastane viinamarjapuu on kasvuhoonest ligi kuuendiku enda valdusse kahmanud. „Tal on see häda, et pead kogu aeg käima näppimas, et metsa ei kasvaks,” selgitas Arvo, ise puult söögikõlblikku kobarat otsides. Peremehe sõnul pole selle puu marjad eriti asjad. Hapud. Aga välja näevad küll imekenad.
„Päike kütab kivid soojaks, need annavad viinamarjale õhtulgi soojust,” tüüris Arvo jutuga taas kasvuhoonest välja.
Poka talus on tänavu 13 sorti viinamarju. „Lihtsalt katsume, kas lähevad,” nentis peremees Arvo. „Mis marja ei anna, need lähevad maha.”
2008. aastal tunnistati Poka talu heakorrakonkursil parimaks tootmistaluks. Praegu lüpsilehmi enam ei peeta, tegeldakse vaid aiamaaga.
„Kartulid on keldris, porgandid võtsime kah juba üles, suvikõrvits annab siiani vilju. Õunad, ploomid, paprika, muidugi ka kurgid-tomatid,” loetles perenaine, mida arbuuside ja viinamarjade kõrval veel Poka talus kasvatatakse. Toidupoodi talurahval suurt asja polegi. „Leiba, piima, suhkrut, soola…” loetles perenaine Lehte Jõearu, mida ta poest ostmas käib. „Väga vähe ostame poest.”
Arbuus
- Arbuus ehk harilik arbuus on kõrvitsaliste sugukonda arbuusi perekonda kuuluv rohttaimeliik.
- Arbuus arvatakse pärinevat Aafrikast Kalahari kõrbest. Esimesed andmed meile teadaolevast arbuusikoristusest pärinevad 5000 aasta tagusest Egiptusest ja on muistsete ehitiste seintele joonistatud.
- 10. sajandiks oli arbuus jõudnud oma teekonnal ka Hiinasse, mis on praegusel ajal nende suurim tootjamaa.
Allikas: Maakodu
Arbuusi kasvatamine
Arbuuside viljelemine meenutab suuresti kurgikasvatust.
Arbuusitaimed vajavad kasvuks ja arenguks, et muld oleks vähemalt 18, ent soovitatavalt siiski üle 20 kraadi soe. Taimed tuleb kindlasti ette kasvatada.
Avamaal tasub arbuuse kasvatada kilemultšil ja katteloori all. Välja soovitatakse need istutada alles öökülmaohu möödudes, kui muld on küllalt soe ja õhusoojust vähemalt 15 kraadi – enamasti juuni esimesel dekaadil. Parim kasvutemperatuur on 20–25 kraadi.
Poka talu
- 2010 peaministrilt kauni kodu aukiri
- 2008 heakorrakonkursi võitja
Fotod: Urmas Lauri 
