Valge Daami lavastuse "Südamega läbi müüri" kontrolletendus. Foto: Markus Sein.
Valge Daam on Haapsalu ja Haapsalu inimeste jaoks midagi erilist. Seda näitab kasvõi see, et juba eile õhtusele kontrolletendusele oli tulnud kohale suur hulk rahvast, et esimesena osa saada uuest Valge Daami lavastusest „Südamega läbi müüri”.
Valge Daami lugu on tegelikult aastast aastasse sama – see on lugu keelatud ja lõpetamata jäänud armastusest. Selles osas ei erine varasematest ka tänavune lavastus. Mis teeb antud lavastuse aga huvitavaks ja teistsuguseks on see, et selle tegevus toimub korraga kahes ajastus – 1980ndatel aastatel ning 16. sajandi teises pooles.
Erinevad tegevusliinid jooksevad kord paralleelselt, kord ühinedes ja ristudes. Kusjuures kahest tegevusliinist mõjub mõnevõrra tugevamalt 1980ndatel toimuv, 16. sajandil toimuvast tegevustikust jäävad ehk natuke häirima paar ebausutavat kohta.
Võrreldes „Valge Daami saladusega”, mis oma vormilt oli oratoorium ja mida mängiti ülimenukalt linnuses eelmised kolm aastat, on seekord tegemist oluliselt tõsisema lavastusega. Kusjuures Jan Kausi kirjutatud tekst on ühe vabaõhulavastuse kohta küllaltki tihe ja nõuab publikult tähelepanelikku jälgimist. Võibolla oleks seda kannatanud siit sealt seda veel natuke kärpida. Korraldajate soovitust, et väiksed lapsed tasuks pigem koju jätta, tasuks pigem järgida. Lastele võib see lavastus natukene üle jõu käia.
Selle, et mõned üleminekud olid hüplikud, saab tõenäoliselt kirjutada selle arvele, et tegemist oli alles kontrolletendusega, kus teatav rabedus on lihtsalt paratamatu. Järgnevate etenduste jooksul jooksevad nii mõnedki asjad tõenäoliselt rohkem paika. Kontrolletenduste mõte ju selles ongi, et tegijad saaksid teha veel viimase vigade paranduse.
Muusika on teisejärguline
Kui eelmises lavastuses "Valge Daami saladus" oli muusika kesksel kohal, siis kuigi sellele lavastusele on muusika kirjutanud Angela Aak ja Lea Dali Lion ehk Lea Liitmaa, siis muusika roll on vähemalt kontrolletenduselt jäänud mulje põhjal siin lavastuses pigem teisejärguline. Plusspunktid saab kindlasti aga see, et lavastuse kasutatakse esimese Valge Daami lavastuse muusikalist signatuuri.
Peaosalisi kehastavad seekord Priit Loog ja Loore Martma, kes mõjuvad veenvalt nii 16. kui 20. sajandis. Ka kõrvalosatäitjad, nii 16. kui 20. sajandist, täitsid oma rollid suurepäraselt. Martma ja Loogi kõrval tõusis aga lavastuse kolmandaks peategelaseks Veljo Reiniku kehastatud toompraost – manipuleeriv intrigant, kelles puudub igasugune empaatia ja kes on ainult omakasu peal väljas. Reinik oma suurepärase koomikatajuga saab kindlasti üheks publiku lemmikuks.
Lavastuse üheks suurimaks tugevuseks on õnnestunud ja põnevad videolahendused, mida kasutatakse ajas ja ruumis rändamiseks. Lahendused on läbi mõeldud ja hakkavad linnusehoovis suurepäraselt tööle. Siin on märksõnadeks video mapping ehk reaalsus, mis luuakse projektorite, animatsiooniprogrammide ja 3D modelleerimise abil.
Video mängib olulist rolli ka lavastuse lõpplahenduse juures, mis jääb siinkohal lahti kirjutamata, sest esietendus on alles täna õhtul ning enamikel inimestel lavastus veel nägemata. Ei tahaks üllatust ära rikkuda.
Vaatama soovitaks aga uut Valge Daami lavastust kindlasti minna ja kuigi võrdlused varasemate lavastustega on Valge Daami puhul paratamatud, siis soovitaks etenduse ajaks eelmised lavastused unustada ja vaadata seda kui uut ja täiesti iseseisvat tükki.
Liina Valdre
Kas oleks võimalik kusagilt seda tu nus lugu veel kuulda või teada loo nime. Väga hea lugu oli,etendus ise oli ka supper!