Eesti Ekspress: Arno Peksar on üks kolmest kõige kauemaks istuma jäänud vallavanemast

Arno Peksari kirg on orhideed. Peksar lubas, et kui ta vallavanema ameti maha paneb, hakkab vihmausse kasvatama. Foto: arhiiv

Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen ajas juttu kolme vallavanemaga, kes kõik on ametis juba Nõukogude ajast saadik ja tegelevad sarnaste muredega. Üks neist on agronoomi haridusega Arno Peksar, kes on Hanila vallavanem olnud 26 aastat.

Ajakirjaniku jutuajamine Peksariga kujunes järgmiseks.

Helistan. Ei võta toru. Helistan uuesti. Ikka ei võta.
„Ta on puhkusel, proovige mobiili peale,“ õpetavad vallanaised.
Ei võta mobiili ka. „Ju ta müttab aias, küll helistab tagasi,“ arvatakse.
Helistabki tagasi.
„Ah, mis puhkus! Niikuinii vaja Haapsalus koosolekul käia. Ja vallamajast tulen ka läbi!“

Kokkulepitud ajal istub Peksar kabinetis, kaval nägu ees.
„Kuidas siis puhkus läks?“
„Käisime Fääri saartel!“
„Oli tore?“
„Imeilus!“ Peksar särab. „Vihma sadas, aga küll oli ilus!“

Ta emapoolsed juured on siitsamast Hanila vallast Lõo külast. Lapsena veetis suved seal, kuigi sündis Tallinnas. Nüüd ütleb Peksar, et erinevalt Jüri Mõisast ta Tallinnas elada ei taha. Tahab elada maal. Pärast EPA lõpetamist hakkas Läänemaal Karuse kolhoosis tööle haljastus-agronoomina. (Ema kasvatas Tallinna botaanikaaias roose.) 1989. aasta lõpul määrati Hanila külanõukogu esimeheks.

Tõstab sõrme püsti.
„1. veebruaril 1990 oli mul paberite järgi esimene tööpäev.“

Noore külanõukoguesimehena – ta oli 29 aastat vana – käis, müts näpus, kolhoosiesimeeste juures küll kruusa, küll ehitusmehi nuiamas. Külanõukogul endal polnud ju mitte midagi.

1992. aastal sündis Hanila vald ja Peksar pandi vallavanemaks.
„Mis siin nende aastatega muutunud on?“
Peksaril on ikka kaval nägu ees.
„Tallinna tolmuimeja töötab ikka metsikutel tuuridel. Kunagi oli siin 2200 elanikku, nüüd 1428. Ja 2040. aastaks väheneb praegune arv veel 25 protsenti. Siis on inimesi 1100.“
„Mis asi see on, et nad kõik linna lähevad?“
Peksar: „Aga see ongi riiklik poliitika, et inimesed kaovad. Kasvõi see, kuidas riigigümnaasiume planeeritakse. 2022. aastaks saab riigigümnaasiumide võrk valmis, Läänemaale jääb kaks gümnaasiumi. Ja kui kooli ei ole, lähevad ka vanemad minema.“

Valdade liitmisel lähevad kokku Lihula, Hanila, Koonga ja Kirbla vald. Mis muutusi see kaasa toob?
„Nelja peale saame raha rohkem, aga eks see ring ole ka siis jälle suurem, et millal ükskord sinuni jõutakse. Teine asi on see, et saab paremaid ja rohkem maksvaid spetsialiste palgata.“

Ka Peksar räägib hajaasustusprogrammist, mis aitab inimestel oma veevärgi korda saada. Inimesed on selle üles leidnud ja teevad avaldusi, aga paljud jäävad toetusest ilma, sest ega seda raha nii palju ka ei tule.

„Mis programme veel teha võiks?“
„Kruusateed peaks saama mustkatte, maainimene tahab ka puhta autoga sõita.“
See on esimene asi, mis Peksaril meelde tuleb.

Järgmistel kohalikel valimistel Peksar enam ei kandideeri.
„Millega te siis tegelema hakkate?“
„Vihmaussidega!“
„Vabandust?“
„Hakkan vihmausside abil komposti tegema!“

Peksar räägib (järjest kavalamaks minnes), et kohalikud traadimehed (K.MET AS – ettevõte, mis asub Kõmsil ja toodab traati) nägid unes, et traadid hakkasid vingerdama, ja mõtlesid, et miks mitte traatide kõrvalt vihmaussidega tegelda. Ja nüüd tellib Peksari naine mehelt muudkui vihmaussimulda, sest ilma selleta polevat mõtet kasvuhoonet üldse pidada.

Vihmaussidest vabal hetkel pildistab ta orhideesid. Peksar on looduslikud orhideed enam-vähem kõik pildi peale saanud. Rohekas õõskeel ja pisikäpp on veel pildistamata.
Peab mesilasi (15 taru), möllab aias – kolm aastat ehitas kiviaeda, sest naine ütles, et võiks teha. Jahil käib ka.
Alates 1. märtsist on neli siga maha põmmutanud.

Kes on teised kõige pikema staažiga vallavanemad Eestis, saab lugeda Eesti Ekspressist.