Aivo Paljasmaa: Olümpiale salaprotokolli hinnaga

Venemaa on jälle tähelepanu keskpunktis. Riik ise on soosinud ja varjanud dopingusportlasi. Sotši olümpiamängud poolteise aasta eest, mis läksid ajalukku kui ainulaadsed talimängud suvekuurordis, muutuvad tagantjärele suurimaiks petumängudeks läbi ajaloo.

Suurimaks suliks osutus peoperemees ise, kelle sportlaste dopinguproove aitasid vahetada ja peita lausa julgeolekutöötajad. Lühidalt öeldes kutsuti külalised mängulauda ja tehti nende taskud siis sohiga tühjaks. Nüüd on selgunud, et koguni 15 Sotši mängude venelasest medalivõitjat on patustanud dopingu reeglitega.

Seda imelikum tundub Sotši OMi meeste 50 km suusatamise võitja Aleksandr Legkovi meeldetuletus ainsa Vene kergejõustiklasena Rio de Janeiro suvemängudele lubatud Darja Klišinale, et too ei unustaks oma riiki. Legkov annab kaugushüppajale nõu mitte osaleda mängudel, kui ta tõesti armastab Venemaad. „Ole oma riigiga ühtne. Tähtsad on meie, Vene põhimõtted.”

Kui aga avalikustatakse nende Vene sportlaste-medalivõitjate nimed, kes Sotšis patustasid, ja kui nende seas on ka Legkovi nimi, siis on Vene põhimõtte olemus tõestatud.

Enne ametlikku teadet pole õigus kedagi süüdi mõista, aga… Juba Sotši mängude ajal jättis Vene meeste 50 km suusasõidu kolmikvõit kahtlase mulje. OMi viimase ala esikolmikut autasustati lõputseremoonial.

Tegelikult ootas kogu riik oma jäähokimeeskonna võitu. See oleks kogu ülejäänud maailma suhtes kõige tähtsam ja ülevam võit olnud. Juhtus aga nii, et veerandfinaalis korraldasid soomlased venelastele tõelise jJätkusõja, jättes idanaabrid medalimängudest üldse välja. Suusamaratoni kolmikvõit oli aseaine, aga nirul ajal seegi asja ära, kusjuures Vene mehed ei olnud eelmistel suusadistantsidel millegi erilisega silma paistnud. Nende triumf tundus siis ja eriti tundub see nüüd, kui sulide tembud hakkavad päevavalgele ujuma, lausa riiklik tellimus. Vladimir Putin tahtis mängude lõppakordiga oma võimu ja võimsust näidata. Nagu tsaarile kohane (huvitav, kui kaua Putin veel seda Lääne kultuuriruumis hinnas olevat presidendinimetust kasutab? Ilmselt ihaleb ta ka ise ametlikult tsaari nimetust.).

Venelane pidavat austama vastase julgust ja kindlameelsust. Rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK) ei suutnud lõpuni kindlaks jääda, kui läinud pühapäeval otsustati Venemaa siiski lubada Rio mängudele.

Avalikkus ei kujuta ilmselt ettegi, millised pingelised läbirääkimised enne seda otsust toimusid. Reedel ilmus Putin Kremlis telekaamerate ette ja rääkis, et Venemaa dopinguvastase võitluse süsteemi tuleb tõhustada ja selleks tuleb luua rahvusvaheline komisjon (kus ka venelased osalevad). Rääkis ta seda aga küllaltki rahulikult, tema näoilmest võis välja lugeda, et tegelikult teab ta hetkeseisust rohkem kui avalikkus.

Tekkis mõte, et Venemaa on ROKiga sõlminud mingi salaprotokolli. Nüüd võib tõdeda, et sõlmitigi, venelased tegid ROKile koguni ise ettepaneku, et keelataks ka nende Vene sportlaste Rio mängudest osavõtt, kes kunagi dopinguga patustanud, aga kelle süütegu aegunud. Peaasi, et nende väikesearvulisem (ja puhtam?) delegatsioon saaks oma lipu ja hümniga osa võtta.

ROK eesotsas oma presidendi sakslase Thomas Bachiga oli venelaste-poolse kahinguga nõus. Inimõiguslased on ennast nüüd tagajalgadele ajanud, et kuidas saab keelata osalemist neile sportlastele, kes on oma dopingukaristuse ära kandnud.

Saab küll, kui tegu on Venemaaga ja salaprotokollidega. Mõne väikeriigiga ei oleks hakatud sellist vaeva nägema, aga Venemaa on ülemaailmses spordiliikumises kaalukas tegija. Näiteks suurvõistlusi suudavadki tänapäeval korraldada ainult üksikud ja peamiselt totalitaarsed riigid. Juba 2018. aastal korraldab Venemaa ju jalgpalli MMi. Milline segadus tekiks, kui võtaks neilt ära selle õiguse. Kes suudaks järelejäänud napi ajaga sellist suurturniiri ellu viia?

Ei maksa ka unustada ROKi presidendi Bachi igapäevast ärimeheelu. Suur osa tema ärist on mõeldud just Venemaa turule.

Kolm päeva tagasi võttis Putin Kremlis vastu Venemaa olümpiadelegatsiooni, mis koosnes Riosse sõitjaist ja ka neist, kes luba ei saanud. Oma kõnes siunas Putin jällegi välisvaenlasi, kes on Venemaa ja Vene sportlaste vastu ülekohtused. Ta alavääristas juba ette Rio mängude tulemusi, sest ilma venelasteta polevat need nagunii täisväärtuslikud.

Putini kõne oli selgelt sisepoliitilise suunaga ja enamik sportlasi kuulas teda andunult. Et on, jah, seal piiri taga vaenlased ja nad ei mõista vene hinge ega vene põhimõtet.

Sportlaste eestkõnelejaks on kerkinud sädemeid ja sülge pritsiv kahekordne teivashüppe olümpiavõitja Jelena Issinbajeva. Putin laseb tal rahumeeli pidada patriootlikke kihutuskõnesid ja soosib ilmselt ka Issinbajeva kaebust inimõiguste kohtule, et miks ei pääse puhas sportlane olümpiamängudele.

Putin teab, et Venemaa ja ROKi vahelist lepingut see enam ei mõjuta. Küll aga kindlustab selliste kihutuskõnelejate sõjahüüd Putini enda riigisisest staatust.

Lõpuks suundus sportlaste delegatsioon Kremli müüri ääres loitva igavese tule juurde, kuhu veerde asetati punaste nelkide rida. Kõik käis parimate Nõukogude Liidu aegsete normide kohaselt. Stalin püstitas omal ajal loosungi, et kõik maailmarekordid Nõukogude sportlastele! Salaprotokolli oli lisatud, et ükskõik millise hinnaga.