Kalale tasub minna juba ainuüksi päikesetõusude ja -loojangute tõttu. Foto Urmas Õuemaa
Üldiselt arvatakse, et õige lestaaeg on august, aga kogenud kalamehed väidavad, et lest kõlbab süüa juba juulist. Nõva Rannaküla mees Heino Niklas on kolmandat põlve kalamees, ta sai kaluri kutsetunnistuse, kui oli 16. Nüüd on ta 58 ja käib ikka kalal, sest sellest tõvest enam lahti ei saa.
„Pool juulit ja august on juba ideaalne,” ütles Niklas lesta kohta. Lest on paks ja maitsev veel ka septembris, aga hobikaluri Urmas Õuemaa meelest tuleb talle septembris siiski mere mekk juurde. Kutselise kaluri Madis Otsa sõnul lõpetab lest oktoobris söömise ja hakkab marja kasvatama. Siis jääb ta lahjaks ja liha muutub vesiseks. Praegu lest nuumab ennast.
Lestapüügiks on vaja õiget ilma
Hobikalamees Madis Kütt on nende leeris, kes ütlevad, et õige lest on ikka ainult augustis ja septembris. Siis tuleb lest madalasse vette. Praegu küll püütakse lesta, aga 6–10 meetri sügavuselt. Lest on külma vee kala.
„Praegu on meri ju solksoe,” ütles Kütt. „Lest tuleb madalasse vette, kui vesi läheb külmaks.”
Lestapüügiks on vaja kõrgrõhkkonda ja idatuult, käib ka kirde- ja kagutuul, aga juulis puhusid läänetuuled kolm nädalat jutti. Nüüd on tuul veidi üle nädala puhunud sobivast suunast. Kibe püük käib, aga pidu saab varsti otsa, sest pühapäevaks lubatakse tormi.
Madis Otsa vaatab netist Dirhami ilmajaama pealt, mis on veetase ja temperatuur, kustpoolt tuul puhub. Selle järgi otsustab, kas tasub hommikul välja minna. Tema elab Aulepa kandis ja sealt on Spithamisse omajagu maad. Merel tuleb tal sõita veel 4–5 km, enne kui võrgud vette laseb.
Kes püüab, see saab
Madis Otsa sõnul on praegu lestapüügi kõrghetk. „Kui on ilma, on ka kala,” ütles Otsa. „Kes püüab, see ka saab.”
Niklase sõnul ei ole see asi nii lihtne. Ühel päeval on saak hea, teisel kehvem, kuigi võrgulaskmise koht tundub õige.
„Kolmapäeval jäid kõik ilma,” nentis Niklas. „Ju läks kala mujale.” Neljapäeval pani ta võrgud ikka 7–8 meetri sügavusele, aga teise kohta.
Madis Otsa sõnul on väga hea päev, kui ta saab korraga 200 kilo lesta, aga on rahul ka siis, kui tuleb 50 kilo.
Hobikalur Urmas Õuemaa püüab oma ja sõprade-sugulaste rõõmuks. Saaki ta kiloga ei mõõda, teinekord loeb kalad lihtsalt üle, kui neid võrgust välja võtab. Ühel päeval sai 180 lesta, see on selle aasta rekord. Tal oli 70 m võrku, see tegi kolm kala meetri peale ehk võrk oli kala täis.
„Võimas, aga alati üllatav,” kirjeldas Õuemaa, mis tunne on sellise saagi peale sattuda. Tema kogemus näitab, et kui on oodata külalisi, siis kala ei ole, ja vastupidi. Ka tolle rekordsaagi ajal polnud külalisi tulemas. Siis said kala isa-ema, ämm-äi ja oma pere. Kes praadis ja suitsutas, kes tegi marinaadi peale – seda annab mitu nädalat süüa.
„Sel aastal on saak täitsa hea, kurta ei saa,” nentis Õuemaa. Tema muul ajal kalal ei käi, ainult lestaajal.
Lesta võib merest püüda nii palju, kui jõuad, kvooti ei ole. Peab olema ainult võrguluba. Kvoodikalad on ainult räim, kilu, lõhe ja tursk.
Kui Nõva rand on õngemehi täis, tähendab see, et vesi on ranna lähedal külm ja siis saab kaldalt lesta püüda. Tänavu on seda paaril korral juhtunud.
Kalapüügiga aasta ringi ära ei ela
Kutselistel kaluritel on aastatega välja kujunenud oma klientuur, nemad turustamise pärast väga ei muretse. Madis Otsa suitsutab ise kala ja müüb selle maha. Vahel viib ka Dirhami kalatööstusse.
„See on ilus aeg, kui kala tuleb,” nentis Otsa. „Siis korjab kopika.” Kõigil kutselistel kaluritel on mingi teine tööots kõrval, muidu ei ela ära.
Niklasel on nädala jagu tellimusi ees, kui ainult ilma oleks. Tellijaid on tal isegi Tallinna tagant ja Raplamaalt. Vahel jõuab tema kala ka Haapsallu.
Niklase sõnul müüvad kalurid lesta ära hinnaga 1,5–2 eurot kilo, oleneb, kas kala on palju või vähe. Kui kala turule või poodi jõuab, on hind poole või kolmveerandi jagu kallim. Otse sadamasse ei viitsi enam keegi kalale järele tulla, nentis Otsa. Keegi ei viitsi nii vara tõusta.
Kaluri päev algab päevatõusuga
Kui Madis Otsa lestapüügile läheb, tõuseb ta hommikul kell neli. Paneb võrgud paati ja sõidab sadamasse. Merel on tal popsutada 4–5 kilomeetrit. Võtab võrgud välja ja paneb uued sisse. Kell 7 on kodus tagasi. Joob kohvi ja hakkab kalu võrgust välja võtma. Tunnis jõuab 30–40 kilo välja võtta, nii et suure saagi korral läheb aega üksjagu. Ei ole karta, et kala selle ajaga hapuks läheb, sest lest on visa hingega, elab kaua. Siis tuleb veel võrgud mererohust puhtaks teha.
Niklas püüab kümne võrguga. Ta kasutab võrgu puhastamiseks reformvoodi põhja ja survepesurit. Riputab kokku lapatud võrgu nagu seeliku voodipõhjale ja paneb pesuri tööle. Veesurve lööb mererohu läbi voodipõhja, nii et teinekord jääb suur adruhunnik järele. Siis lappab võrgud korralikult kasti tagasi ja ongi kell märkamatult juba üheksa õhtul. Järgmisel hommikul algab kõik otsast peale.
Urmas Õuemaa käib kalal koos naisega: naine sõuab ja puhastab pärast võrgud, tema laseb võrku ja roogib kalad. Naine vaatab kalale mineku peale hea pilguga. „Käimise rõõm, saab õhtul võrku panna, päikeseloojangut ja -tõusu vaadata,” põhjendas Õuemaa, miks ta kalal käib. „Kala on juba puhas boonus.”
Mis kala veel püütakse
Läänemaal on 150 kutselise kalapüügiloaga kalurit. Neil on rohkem püügivahendeid ja nemad võivad oma saaki müüa.
Kõige rohkem on kutselisi kalureid Haapsalus ja Ridala vallas.
Enim püütakse Läänemaal ahvenat, räime ja lesta. Lest on põhjaranniku kala, ahvenat ja räime püütakse Haapsalu ümber ja Lõuna-Läänemaal. Mullu püüti üle 100 t räime.
Ahvenat meres jätkub ja hind on hea. Ahven on sooja vee kala. Kui vesi on soe, siis tasub merele minna.
Räime turustamisega on raskusi. Noorem põlvkond pole enam harjunud räime sööma.
Allikas: Läänemaa rannakalanduse selts, kalurid
