Noor kõrvukräts. Ants Kaldma foto
„Tohoh, kas tõesti hiired majas?”
Panen õhtuhämaruses ajalehe kõrvale ja jään terasemalt kuulatama. Üpriski perioodiline viiksumine kostub aga õuest. Võtan käsile otsustava luureretke ja suundun sumedasse suveleitsakusse. Hiilin läheduses laiutavate hiiglaslike saarte salusse ja nüüd kuulen juba tuttavaid häälitsusi vähemalt kolmest-neljast kandist. Kõige valjema ja isegi nõudlikuma viiksumise suunas kulgedes teen äkkpidurduse. Minust paarikümne sammu kaugusel, vana saunalobudiku katusel istub suur kohev karvapall ja tundub, et just tema ongi kohalikku vilekoori dirigeerimas.
Selge pilt – kakud on siinmail tagasi. Kui nelja aasta eest esmakordselt seda põnevat sulelist siin nägema juhtusin, ajasin teda fotokaameraga ligi tund aega taga nagu karjapoiss putku pannud vasikat. Tol korral oli fotosafari tulemuseks vaid kaks vaevumärgatavat silmatäppi üldise sünkmusta ülesvõtte nurgas. Siis linnud kadusid, mitmeks aastaks.
Nüüd seisan hiirvaikselt kastemärjas rohus ja piidlen huviga, mida linnurahvas toimetab. Korraga lendab vuhinal kohale hiiglaslik tume viirastus ning sehkendab midagi liigikaaslase juures, kes on äkki vakka jäänud.
Nüüd hakkan minagi taipama, et käsil on püha õhtusöömaaeg ja seda ei ole viisakas häirida. Sean sammud põlluveerele ja kuigi on juba üsna pimedavõitu, võib taeva foonil siiski jälgida ööröövlite lausa ulmelist hiirejahti. Kohati tundub, et gravitatsiooni seadused nende üliosavate küttide puhul ei kehtigi. Lind planeerib täiesti hääletult vast 6-7 meetri kõrgusel põllu kohal ja teeb siis üpriski võimatuna näiva pöörde ja välkkiire sööstu otse alla nagu pikeeriv hävituslennuk. Ei noh, kõrgem pilotaaž!
Järgmisel päeval relvastan end 500 mm fotoobjektiiviga ja suundun taas jahile. Seegi kord läheb mu hädine üritus vett vedama. Saan küll mõnel korral kakupojad fookusse, kuid hämaruses on seis lootusetu. See oleks nagu ajaloost teada Makedoonia laskmine – liikuvalt positsioonilt (tol ajal reeglina hobuse seljast) kahe käega liikuva sihtmärgi tabamine. Olen nördinud.
Mõne päeva möödudes saan lõpuks preemia. Öökullihakatised tulevad maja lähedusse uudistama ja kõlguvad ikka veel lakkamatult viiksudes elektritraatidel. Torman teisele korrusele ja avan akna. Umbes 6-7 meetri kauguselt vaatab mulle vastu uudishimulik silmapaar. Linnupoeg on kas hämmastavalt julge või siis lihtsalt veel tobukene.
„See on ju kõrvukräts!” pomisen endamisi ja saan kerge vaevaga lõpuks portreepildi tehtud.
Kena elamus oli!
Suvised flöödipuhujad on juulikuu keskel aga pillid kotti pannud ja lahkunud. Ei tea, kuhu? No muidugi, mis siin mõelda – Pälli küla ju siit kiviga visata!
Loodus on imeline, hoidkem teda!
Meil on kodus sellised kakud.
Taeblas oli keset ööd vist öökullikisa vahepeal kuulda,võõras,tundmatu hääl oli.
muidu igal aasta on olnud kakud kohal
Palivere lähedal – meil oli 5 kõrvukrätsu poega maja juures kuusehekis ja tegid kolm nädalat seda “seakisa”. Veidi häiriv , aga tegelikult olid nad väga armsad. Nüüd on kõrval metsatukas veel aegaajalt kosta kakkude huikeid.
Ikka ja jälle on poisikesed süüdi. Saage ükskord aru et poisikesed kopeerivad ainult linnavalitsuse ja ja riigivalitsuse poolt ette söödetud ja algatatud tegevuskava, mille sisuks on kodumaise tööstuse hävitamine. Huvitav on see et kui poisikesed midagi põlema panevad siis ületab see uudise künnise. Siis kui miljonite väärtuses meie enda ehitataud ühiskondliku vara hävib siis see ei huvita mitte kedagi. Huvitav kas kunagi hakatakse selle riigireetmise eest vastutusele ka võtma ?
ja tundub, et Kastani parkmetsas on üle mitme aasta sel suvel vaikus.
Paralepa metsades kuulis körvukrätsa ikka iga õhtu. Nüüd on pojad ilmselt ringi lendamas.